Matt Barker

Romaanile eraldi võiks kõva nelja panna, see on kraadi võrra sisutihedam ja loogilisem, vähem sürrealistlik kui tema varasemad pikad tekstid. Aga romaanile järgnevad jutud on lihtsalt masendavad. "Nohule" paneks suisa ühe, teised venitavad ehk kahe või nõrga kolme välja. Ehkki nad toimuvad samas maailmas, kus romaan, kisuvad nad kuhugi absurdi, ir- või sürreaalsusesse. "Nohu" võiks nimetada ka poliitiliseks paskvilliks, kui oleks teada, et autor kuidagi poliitiline inimene oleks. Samas ei tundu, et jutud kuidagi "lõpetamata" või "halvasti välja kukkunud" oleks. Mulle näib, et autor on saanud seda, mida tahtis ja on ise rahul.

Seega on Barker romaaniga minu meelest sammu edasi, lühiproosaga aga sammu tagasi astunud. Olen läbi lugenud kogu MB ilmunud loomingu ja ehkki paljudest teostest õhkub mingid lummavat miljööd, mõnusat depressiivsust või (meeldivalt) küünilisi mõttekäike, jääb tema mõttemaailm tervikuna minust mingile teisele lainepikkusele. Ma ei leia tema loomingust palju selliseid mõtteid, mida ise oleksin mõelnud. Arvatavasti poleks meil teineteisega huvitav rääkida, kui peaksime kokku juhtuma.

See, mida Barker kirjutab, ei ole küll puhas zhanrikirjandus, samas ei ole ta ka mingi ulmest kaugel seisva kirjaniku naeruväärne ponnistus ulmet kirjutada. Matt Barkeri raamatud oleks kui autentsed läkitused mingist teisest maailmast ja tundub ka et antud hetkeks on ta loomelaad kristalliseerunud, teistmoodi ta ei oskakski, isegi kui tahaks.Probleem tekib sellest, et mida aeg edasi, seda vähem tahan ma sellest Barkeri maailmast midagi kuulda.

Kui tahta panna lihtsat diagnoosi, siis selleks on inimvihkamine ja nihilism. Kui esimene kord on sellesse maailma huvitav piiluda, siis teine kord on uudsusemoment kadunud ja asi hakkab ennast ammendama. Kardan et kolmandal katsel osutub Barkeri looming minu jaoks lihtsalt vastuvõetamatuks.

Kogumiku ülejäänud lood, mis on formaalselt seotud romaani maailmaga, on tunduvalt nõrgemad. "Nohu" on lihtsalt totter jant ja mitte eriti õnnestunud katse poliitikamaailma naeruväärsust kaardistada. "Suur rahupüha" kultiveerib haiglast ettekujutust pereelust ja ei jõua kuhugi välja. "Kiskja" on lihtsalt sulepeast väljaimetud tekst.Kõigis kolmes (ja tegelikult kogu autori loomingus) mõjub eemaletõukavalt ainuvalitsev hundimoraal, egoism ja asotsiaalne mõttelaad.

Barker on julgelt tunnustatuim autor Eesti kirjanduses, keda ulmega tihedalt seostada võib. Ajakirjandusest (eriti Peeter Künstleri) arvustusilugedes jääb paraku tihti mulje maniaki märatsemist võlutult jälgivast pealtvaatajast, kes omaette pomiseb: "Nii ehe, nii sundimatu ja nii värske!" Isiklik arvamus on siiski, et selle kõrval kuidas kirjutatakse (ja oma kitsastes piirides kirjutab Barker tõesti hästi), on tähtis ka mida kirjutatuga öeldakse. Barker ütleb: "Ma vihkan neid kõiki!", ei midagi rohkemat ja sellega on ta kahjuks ka enda kohta kõik ära öelnud.