Matt Barker

Peategelane satub autoõnnetusse ja kui ta ärkab, on ta jalg lahases ning ta on neegrist-venelase tohterdada, kuskil ühkes majas. Mõned kuud pakuvad talle seltsi 5 aastane jõmpsikas ja hunt. Neeger on hullumeelne ja geniaalne prohvessor, kel on keldris labor ja kus ta karja rottide peal katsetab mingit elutoovat seerumit.

See on üks reaalsus. Teine versioon juhtunust seisneb hoopis selles, et pärast autoõnnetust viibis ta meelemärkuseta ja kopsupõletikus hoopis haiglas ja sealt välja saades läks ilusti tööle tagasi. Aga esimene “kogemus”/reaalsus hakkab pidevalt sisse lõikama ja lööb minategelase elu totaalselt segamini/hulluks/pööraseks/absurdseks jne

Raamat algas nagu Kingi “Misery”, isegi huvitavamalt, aga siis pööras täiesti sürriks -- maagiliseks realismiks. Psühholoogiline kontseptsioon jookseb igalt poolt läbi, täpselt nagu “Haripunktiski”, ainult siin on see laetud tugevalt eesti-slaavi kõige koletumate mütoloogiaõudustega. Suhteliselt realistliku seade lõhub äkki välja kargavad kukepeaga elukad, (liba?)hundid, ennustajad, deemonid jne. Reaalsus sulab kas unenäo või psühhoosiga kokku, kus tempot ei aeglusta ka kõiksugu venepärased karrakterid ja seksuaalsed stseenid.

Barkeril jookseb sulg paremini kui kunagi varem. Igale õudus- ja maagia sõbrale kohustuslik lektüür!

Raamatus põimuvad kaks maailma, millest vähemalt üks on enamasti irreaalne, teine aga realistlik. Irreaalse maailma märksõnad on: libahunt, Frankenstein, kanainimesed, maagiline kivi. Aega-ajalt läheb sööstab irreaalne maailm reaalsesse maailma sisse ja seab kahtluse alla arvamise, et esimene on vaid psüühhiliselt haige peategelase luul. Reaalsesse maailma kuulub peategelase elu umbes poole aasta jooksul peamiselt Tartus ja Ida-Virumaal.

Just selle käegakatsutava ja tuntud reaalsuse kirjeldamise põhjal arvan, et autoril on potentsiaali ühe korraliku kaprealistliku romaani kirjutamiseks. Üldiselt mulle ei meeldinud peategelane ega tema asjad, aga asi pole selles. Raamatu tagakaanel on öeldud, et see on teos, "mida pole kerge zhanripiiridesse suruda". No järgmise võiks autor juba ette nendesse piiridesse suruda ja resultaadi oletan kenakese olevat.

Kui nüüd vaadata seda romaani realistlikku liini, siis häirisid mind eelkõige 2 tegurit. Esiteks, mulle ei meeldi pikalt lugeda rumalate inimeste elu-olust. Lollidemaailma peaks vaatlema läbi intelligentse inimese silmade või peaks teos sisaldama vähemalt mõne targema tegelase. Nendest kriteeriumidest võib taganeda, kui madalalaubalise sisemaailma ja tegemisi on esitet väga sügava ja põhjaliku psühholoogilise veenvusega. "Leegitsevas täiskuus" seda polnud. Peategelane on alkoholi liigtarbiv ja pidevalt naistest mõtlev noor mees, kellele meeldib ka autoga kihutada. Ta on labiilse närvisüsteemiga ja arvatavasti ka psüühhiliselt haige. Tema partner on venelanna, kes on küll vaimselt terve (vist), aga labiilsuse poolest annab silmad ette kellele iganes. Nende omavahelised jagelemised muutusid pikapeale tüütuks, ehkki sellest teemast saanuks tõsise psühholoogilise uurimuse ka kirjanduslikus vormis.

Teiseks, mind häiris üks tühine seik, mida aga korrati teoses lõputult. See on peategelase suitsetamine - keskmiselt kord kahe lehekülje peale paneb mees suitsu ette, ostab sigarette, vms. Kui alkotarbimise äramainimine võib veel olla oluline tegelase käitumise mõistmisel, siis nikotiini puhul mitte. See tuleks kõne alla siis, kui tubakasõltuvuses inimesel ei oleks äkki suitsu ja see asjaolu hakkaks tema tegusid suunama. Ent romaanis suitsupuudust reeglina ei ole. (Mulle jäi ka mulje, et Matt Barker tõmbab ise Winston One`i; hea valik, muide). Võib olla peab sellel permanentsel suitsetamisel olema ka mingi peidetud tähendus, mille lahendamiseks mina koodi ei tea?

Romaani pole kerge hinnata. Lõpuks kallutas kolm plussist nelja miinuse poole...kena kaanekujundus. Nii et kes dekoratiivseid elemente hindekomponendiks ei arva, see siis teab...

Eriti võlus tõik, et tekst töötab mitmel levelil. On lihtsalt suurepärane romaan, on suurepärane maagiline realism ja mis kõikse olulisem - on lihtsalt võrratu zhanrikaanoneile vastav õudusromaan!

Eelarvustajat häirinud "kaprealismi" kohta seda, et erinavalt mitme tänase eesti kirjandusmaastiku nooremapoolse popikooni "kaprealismist" on Barkeril see kõik esitatud täiesti loomulikult ja teksti loogilise osana, mitte lihtsalt eputamise pärast kirja pandud. Rohke napsutamine, sigaretid ja ehe ning realistlik Tartu kõrtsimelu lisas vaid väärtusi juurde ja oli üldse kuidagi paganama meeldiv.

Ja loomulikult ei saa ma aru, miks "Varrak" selle meistriteose pehmekaanelise viletsavõitu kaanekujundusega kapsana välja andis. Eriti kui meenutada, et meil on kõvakaansena olemas romaanid tulletantsimisest ja existentsiaalsest filosoofiast... Kõvakaanelist luksköidet väärinuks see teos!

Tõepoolest on tegemist selle aasta ja üldse ühe parima eesti ulmeromaaniga. Eriti kiidaks head kodumaist ning eriti head Tartu miljööd. Selle eest 10 punni, Tegelikult nii see elu ju Tartus käibki :)

Õudusromaanid mulle tavaliselt ei istu, oleks nad siis õudsed, aga tegelikult panevad nad mind õlgu kehitama. Ka see romaan oli õudusromaan. Kuigi midagi väga õudset siin polnud, siiski oli selles väga hea tabamismoment. Oli tabatud väga hästi Tartu Ja Eesti üldist olustikku/õhkkonda. Selline poolhirmutav käik üle Toome, seda nautisin ma täiel rinnal.

Romaani oli ka sisse toodud palju üleloomulikku. Kas see tegelikult oli üleloomulik, või lihtsalt luulu jääb lugeja enda otsustada (tegelikult "Haripunktis" tuli see paremini välja). Mulle need kanapeaga tegelased eriti ei meeldinud. Nad ei sobinud sellesse romaani. Samas aga ega nad ka romaani taset alla viinud. Lihtsalt üks tobe seik :)

Kokkuvõttes parim Eesti ulmeromaan, suutis täielikult üllatada. Loodaks veel selliseid häid eesti- ja tartuteemalisi kohalikke maavillaseid romaane näha. Mitte rutata kuhugi Inglismaale (nagu "Haripunkt", mis oleks lugejale palju vastuvõtlikum olnud eesti olustikus. Inglismaa jääb meile natuke kaugeks ja võõraks). Kokkuvõttes viis pluss ja minu tunnustus autorile.

Ei ole ka lihtne öelda, kas on miski maagilisem realism või on õuduk. Samas ei soovitakse seda traditsioonilisele õudukihuvilisele, pigem just m.realistidele. Selles mõttes on tõesti... realism.

On autoreid, kelle tekstist tunned hetkega ära, et tegu on hea kirjanikuga, Barkerit võib erilise eksimisvõimaluseta heaks kirjanikuks nimetada küll.

Romaan ise aga pole vaba puudustest, üheks nõrkuseks on asjaolu, et see on kirjutatud väga kitsale sihtgrupile, mida osaliselt kinnitavad ka eelnevad arvustused. Ja see on Tartus resideeruv nooruse marutõvest nakatatud mees, kelle peamiseks olekuks on purjusolek, ja tegevuseks naiste mahamurdmine. Viimane pole eesmärk omaette, see lihtsalt kukub kuidagi lohakalt välja. Tudeng? Jah, miks mitte tudeng. Ehk isegi Igavene Tudeng. Kelle elu on mingil eluperioodil kulgenud mööda Tartu kõrtse, saab romaanist tõenäoliselt deja-vu`d pakkuva elamuse, veel parem kui saatus on teda ohtralt kokku viinud venelaste ja/või Ida-Virumaaga. Siin ilmneb ka romaani ajastutruudus (mis pole puudus). Tõenäoliselt on romaan valminud mitu head aastat varem kui ilmuda sai, Tartu mehed peaksid seda aega kasvõi kõrtside nimede järgi suutma üsna täpselt tuvastada. Kuna minu kokkupuude Tartuga on olnud parimal juhul põgus, jäi palju lihtsalt kaugeks.

Romaan on kirjutatud vahelduvalt realistlikus ja fantastilises laadis.Isiklikult läks rohkem peale see realistlik külg kuni sinnamaani, et 50nda lehekülje paiku kui teksti täitsid hundid ja kukkinimesed mõtlesin tõsiselt lugemise katkestamise peale. Õnneks naaseti reaalsesse maailma.

Peamine romaani puudus on pidurdamatus. Siin ei koonerdata millegagi. Märksõnaks ehk naturalism (ja nihilism). Veri, higi, veri, pisarad, veri, sperma, veri, roe, veri, mäda, veri. Ka söök, alkohol, tubakas ja ühikaolme. Fantastiline laad on nägemuslik, midagi ei üritata millegagi siduda ega lugejale seletada. Nägemuste kuhjamine muutub pikapeale tüütavaks. Armuelu teiselt poolt on väsimatu ühtimine ja peksmine vaheldumisi. Seks ja vägivald. Kui kahe peategelase vahekord on ennast ammendanud (mind tüütas väljakujunenud rutiin ära ammu enne autorit), saadetakse naispeategelane kui eesmärgi täitnud mugavalt enesetapuga teise ilma. Ma ei tea, mis kirgi autor endast selle teosega välja peletas, aga eriti ülevad need ei ole, vahest nõuab teose lugemine ka keskmisest tugevamat närvikava.

Mis puutub peategelasesse, siis samastumisvõimaluseks ta end kätte ei anna, aga pole ka mingit põdemist, sündmused vahelduvad kiiresti ja selle juures suuremat ei mõelda. Minule meenutab Ralf Hromov puuri nurka taganenud hambaid näitavat looma.

Usun, et enam-vähem õiglane hinne on 4.