Matt Barker

Lugu poisist, keda hammustab puuk. Ja siis ta jääb haigeks ja ta saadetakse kuhugi kolkasse, ilusasse “hotelli” ja öeldakse, et läheb klassikokkutulekule. Toanaabriks saab ta Gordon Spenceri, kellele meeldib öösiti kirjutada (“Sarah´ jalgadest” tuntud lugu “Gordon Spenceri märkmed”!). Hotelli eest tuleb maksta tööga. Aga vaikselt hakkab ühteist hargnema: pisikesed intriigid, kummitavad kassid, mõned surmad, põgenemised, kinnismõtted rongidest jne. Hotelli/hullumaja direktor Mr Parsons paistab olevat kõige nende sündmuste taga – nähtamatu kardinatagune liigutaja – ja hetkest, kui peategelane midagi taolist aimab, hakkab Mr Parsons teda jahtima.Minategelane on justkui palavikulise kiirusega kõik need sündmused üles kirjutanud, enne kui ta kätte saadakse.

Igati korralik “õudukas”, kuigi midagi õudsat tegelikult olla ei saa. “Õudne” vaatepunkt on asetatud peategelase pähe, tema silmade taha ja peab ütlema... hullumeelsete maailm ON õudne!

Tõepoolest, psüühiliselt haige maailma näitamine läbi tema enda silmade oli mingis mõttes huvitav, ent ehkki teadupärast on autor arst, ei olnud skisofreeniku maailm kõige usutavam. Mul on olnud pikema aja jooksul isiklikke kontakte nimetatud haigust põdeva isikuga ja just seetõttu julgen nii väita. Teiseks, miljöö ei olnud kohe kuidagi Inglismaa oma. Pole ma seal küll ise käinud, aga niipalju saan küll aru, et kümnete miilide viisi tihedat metsa, mille keskel närvikliinik asus, ei ole selle riigi tunnuslik joon. Kas Inglismaal tänase seisuga üldse metsa on? Kurioosne oli ka koht, kus mainiti, et Spenceril oli laual inglisekeelne teos (!). Kolmandaks, võttes taustsüsteemiks Barkeri esimese raamatu, näib "Haripunkt" olevat tagasiminek. "Sarah´ jalad" on minu hinnangul küll vägagi tugev kogumik, mistõttu võib selle taustal enamik raamatuid kehvakesena tunduda.

Siiski ma ei kahetse "Haripunkti" soetamist (kui kaheksa valget praaklehte välja arvata) ja kannan ta ikkagi plusspoolele. Orcus K. poolt mainitud "haaravus" ei ole siiski iseloomustavaim sõna selle romaani kohta, neljal on miinused järel.

Ja lugemine pani raevuma. Et siis sel hetkel, kui selgus, et jutustaja on täielik skiso ja et kõik need õudused, mida ta näeb, on lihtsalt haige aju sünnitis, vot sel hetkel kadus tekstist igasugune pinge ja edasi oli lihtsalt igav.

Inimesele, kes oma elus selle haiguse põdejatega kokku on puutunud, skisofreeniku mõttemaailm ilmselt erilist huvi küll ei paku. Pigem tekitab masendust, kurbust ja tühjusetunnet. Ja lootusetust.

Hullumeelse sisemaailm pole ei õudne ega haarav!

Väheusutav on ka enamiku tegelaste käitumine - rootsi perekond (keegi ei satu paanikasse puuki nähes, kui seda nii hirmsasti kardetakse, siis mis nad sinna metsa lähevad), peategelase ema (keda peaaegu üldse ei huvita oma lapse käekäik), varjupaiga personal jne. Peategelase enda liimist lahti oleku ja hooldusaluste käitumise ebaloogilisuse saab muidugi muidugi mugavalt nende sõgeduse arvele kirjutada.

Suurim puudus on siiski, et teosel puudub süþee. Tundub, et alguses onmingi plaaniga kirjutama asutud, millest peaaegu midagi ei ole realiseerunud. Tekst laguneb seda kiiremini, mida kaugemale lugemisele jõuad. Nii et see harjutustöö oleks võinud sahtlisse jääda, selle asemel, et lugejaid oma olemasoluga ehmatada.