Võtame siis esiteks negatiivsema poole pealt: Hughes: Tirts kakat ka kogumiku lõppu... Haige (halvas mõttes), ebaloogiline, pealegi mitteulme, kui mitte äkki see ajuvaba hullumajakorraldus ulme pole. Kahju, et kogumikku rikub... Pansionaadi asukad: "Hästi omapärane" lugu. Suured ämblikud - konnasuurused, koerasuurused... milleks? Gordon Spenceri märkmed: Hunnik mitte eriti huviäratavaid laastukesi. Mr. Spencer poleks küll pidanud neid märkmeid herr Barkeri kätte andma, oleks ehk kogumikule parema sissejuhatuse saanud... Üldse, milleks oli vaja kogu keskele toppida hunnik jutukesi, mis jätavad mulje algaja kirjaniku esimestest proovidest (vahemik pansionaadist varjuni)?
Positiivse poole pealt peab kohe mainima paari hauatagusesse ilma kalduvat lugu: Haige kõuts ja Sihtjaam Hullus. Pealkirjade järgi otsustades haiged ja hullud lood, aga seda heas mõttes. Sisust pole kummagil puhul mõtet rääkida, sest arvustusega seda meeleolu edasi ei ole võimalik anda... Hea mulje jätsid mingitel põhjustel ka Erakud ja Siis nad usuvad!. Esimene neist kipub jällegi surmatemaatikaga mehkeldama, teine aga on klassikaline õudus segatuna hästi modernse keskkonnaga.
Üldised miinused: Esiteks nimed. No, olgu selle shoti värgiga kuidas on, aga üsnagi tobedalt mõjub, kui pea igas loos on mingi Billy või Willy või Andy... Suur Volvo-fänn paistab Barker kah olevat;)
Plussid: Esiteks viitsib Barker oma ideejupikesed millekski laastukestest pikemaks vormida ja ega kirjutamisoskus kah kõige hullem pole. Lisaks viskab ta asjale igasugu detaile lisaks, tänu millele mõni lugu ikka üsna valusalt virutab.
Kui midagi veel soovida, siis... ehk ainult teist samal tasemel või veel paremat kogumikku. Mingi üllatus on Barkeris ilmselt veel peidus.