Esimene raamat neljaosalisest sarjast. Põhiideeks kosmosesõja kirjeldamine. Aga teeb autor seda üsna igavalt, tuimalt ja vigadega.
Sisust. Inimesed on Maa elamiskõlbmatuks muutnud ja asustavad Päikesesüsteemi planeetide kaaslasi, asteroide ja orbitaaljaamu. Aga pikapeale hakkab kosmiline kiirgus inimestele halvasti mõjuma. Ei jää muud üle, kui tuleb uus planeet elukohaks otsida. Viimaks leitaksegi kusagil kaugel üks sobiv. Asuvad siis kõik inimesed kogu kraamiga kosmoselaevadele ja lennataksegi galaktika kaugustesse uude koju. Kuid seal ilmneb suur probleem. Uus Maa asub nimelt kahe suure, inimestest arenenuma ja omavahel sõdiva tsivilisatsiooni valitsemisalade vahelisel eikellegimaal. Ning niipea, kui inimesed väljavalitud planeedi juurde jõuavad, on ka sõdivate poolte laevastikud kribinal kohal. Üks rass kuulutab inimeste väljavalitud planeedi kohe enda omaks ja käsib neil „kosmosesse tagasi kaduda”, teised pakuvad inimestele väga kahtlastel tingimustel võimalust oma konföderatsiooniga liituda. Et inimestel kuhugi minna pole, siis sellest keeldutakse ja lähebki sõjaks inimkonna ellujäämise nimel nii planeedi pinnal kui selle ümber kosmoses. Peksa saavad inimesed igatahes kõikjal: planeedil haledamalt, kosmoses suudetakse ikka vaenlasele ka tuntavaid kaotusi tekitada, aga lõpptulemus on ette näha.... Viimases hädas võtab inimene kasutusele sealkandis keelatud tuumarelvad ja terroristlikud rünnakud... . Mis edasi saab, võib igaüks ise lugeda.
Raamatus on hooletusvigu (mõni surmasaanu sõdib hiljem jälle edasi), rumalusi (heli levimine vaakumis), peategelane on täielik rambo, kes kõigi loogika- ja loodusseaduste vastaselt kuidagi surma ei saa, aga kes jääb selliseks sisutühjaks ja tundetuks madala IQ-ga supersõduriks. Raamatu lõpuni läbilugemine oli ikka suur eneseületus. Seda teost mina küll kellelegi soovitada ei julge, hindeks 2.
Sisust. Inimesed on Maa elamiskõlbmatuks muutnud ja asustavad Päikesesüsteemi planeetide kaaslasi, asteroide ja orbitaaljaamu. Aga pikapeale hakkab kosmiline kiirgus inimestele halvasti mõjuma. Ei jää muud üle, kui tuleb uus planeet elukohaks otsida. Viimaks leitaksegi kusagil kaugel üks sobiv. Asuvad siis kõik inimesed kogu kraamiga kosmoselaevadele ja lennataksegi galaktika kaugustesse uude koju. Kuid seal ilmneb suur probleem. Uus Maa asub nimelt kahe suure, inimestest arenenuma ja omavahel sõdiva tsivilisatsiooni valitsemisalade vahelisel eikellegimaal. Ning niipea, kui inimesed väljavalitud planeedi juurde jõuavad, on ka sõdivate poolte laevastikud kribinal kohal. Üks rass kuulutab inimeste väljavalitud planeedi kohe enda omaks ja käsib neil „kosmosesse tagasi kaduda”, teised pakuvad inimestele väga kahtlastel tingimustel võimalust oma konföderatsiooniga liituda. Et inimestel kuhugi minna pole, siis sellest keeldutakse ja lähebki sõjaks inimkonna ellujäämise nimel nii planeedi pinnal kui selle ümber kosmoses. Peksa saavad inimesed igatahes kõikjal: planeedil haledamalt, kosmoses suudetakse ikka vaenlasele ka tuntavaid kaotusi tekitada, aga lõpptulemus on ette näha.... Viimases hädas võtab inimene kasutusele sealkandis keelatud tuumarelvad ja terroristlikud rünnakud... . Mis edasi saab, võib igaüks ise lugeda.
Raamatus on hooletusvigu (mõni surmasaanu sõdib hiljem jälle edasi), rumalusi (heli levimine vaakumis), peategelane on täielik rambo, kes kõigi loogika- ja loodusseaduste vastaselt kuidagi surma ei saa, aga kes jääb selliseks sisutühjaks ja tundetuks madala IQ-ga supersõduriks. Raamatu lõpuni läbilugemine oli ikka suur eneseületus. Seda teost mina küll kellelegi soovitada ei julge, hindeks 2.