Pärast kõrtsiõhtut tapetakse kõrtsi lähedal Unger Grosser, hüüdnimega Vereimeja, linnas tuntud tegelane. Mehe rinnas on suur auk, otsekui oleks tapetud (puust) oda või teibaga. Tapariista läheduses ei ole, puuduvad ka muud vihjed, et keegi oleks teda vampiiriks pidanud. Oma hüüdnime oli tapetu saanud mitte otsese, vaid allegoorilise vereimajaliku käitumise eest. Päeva või paari pärast saabuvad linna kümnemehelise sõjasalga saatel Ortwin Olz ja nõiakütina tuntud noormees Dietrich. Nende kohalesaatjateks on vist mingisugune keskvõim ja nende ülesandeks selgitada välja mõrvar. Dietrichile määratakse abiliseks kohalik kirjutaja Uter, kelle silmade läbi on suurem osa loost meieni jõudnud. Üldiselt on peaaegu kõik tegelased mõnevõrra totakad ja see Dietrich esindab ainsana inimkonna intelligentsemat tiiba.
Selgub, et tapetu oli aastate eest osalenud koos kolme teise mehega ühe kohaliku käsitöölise ja tolle naise jõhkras tapmises. Käsitööline oli olnud linnalähedase feodaali "omanduses", ent põgenenud linna, kus vastavalt tollastele seadustele sai pärast aastapikkust linnas elamist vaba kodaniku õigused. Solvunud parun jäi aga vimma pidama ja saatis oma sõjasalklased endisele sõltlasele kätte maksma. Tekib kahtlus, et tapmine on seotud tolle ammuse looga, aga kes võiks olla see kättemaksja? Ema ja isa tapmist nägi pealt ka nende poeg, kes on aga ka juba surnud. Samas on elus mõrva ajal vastsündinu vanuses olnud tütar, kes mängib kõrtsi juures venna valmistatud puunukuga...
Lugu ei saa alguses käima, aga lõpus kogub hoogu ja kiita tuleb ka autori huvitavat lõpplahendust. Jutustus on avaldatud kogumikus "Fantastitšeski detektiv 2014".