Ulme ja õuduse piiril, kallakuga õuduse poole, balansheeriv lühilugu. Klassikalisest, ma ütleksin, ülesehitusest paistab läbi kumavat kirjutaja suur kiindumus anglosaksi autorite lühilugude vastu. Hinnangu andmisel olen teatavas raskuses - originaalsusega on taolistes lühilugudes, mis "samizdat''i" ajakirja asemel pigem mõeldud "kollase" nädalalehe jutulisa rolli täitma, raske hiilata. "Nelja" (teatavate mööndustega) panengi peamiselt liigsete vidinate puudumise eest.