Jutt «Lenin» algab sellega, et hobieksortsist Jakub Wędrowycz on juba kuuendat päeva kadunud. Semud istuvad kohalikus kõrtsis ja arutavad, et mis võis juhtuda... et järsku peaks miilitsasse teatama...
Kuid siis läheb uks lahti ja kõrtsi astub kadunud Jakub, nõuab juua ja pajatab loo sellest, kuidas KGB ta röövis ja Venemaale viis. Rööviti Jakub seetõttu, et kuuldused tema tegudest olid juba Poolast kaugemale jõudnud ning ka seetõttu, et KGB-l oli suur mure. Lenini muumia oli pisitasa elustuma hakanud!
«Lenin» on vist kümnes Jakub Wędrowyczi jutt, mida ma lugesin. Selline tüüpiline selle sarja tekst, kus on üks vaimukas idee, pisut vaimukaid kirjeldusi, seosetu süžee ning omajagu lolli nalja. Kõik see omakorda haiseb aga rängalt alkoholi ja iseäranis samaka järele.
Mulle taoline tolatsemine ei meeldi, poolakatele vist jälle meeldib, sest selle sarja kogumikele tehakse regulaarselt kordustrükke ning ka tšehhidele näikse meeldivat, sest kõik raamatud on tõlgetena ilmunud ka tšehhi keeles. Isiklik hinne oleks vast isegi kolm, aga mul pole põhjust autorit süüdistada selles, et ta kirjutab mulle mittesobivas laadis. Pealegi on tegu tekstiga autori debüüdiaastast.