Selleks, et kõik täpselt niimoodi ära rääkida nagu see tegelikult oli, pean ma alustama sellest kuu teisest reedest, mil Eva Luts mu Õlleministeeriumis fakti ette pani, et nii - nüüd loed selle raamatu läbi. Mõningase piinlikkusega pean ma tunnistama, et peaaegu ainus tegur, mis mind mõjutas nõustuma oli raamatu tagasihoidlik lehekülgede arv. Noh - küllap ma jaksan end sellest 127 lk läbi... ee... töötada...?
Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt on siin umbes 35 tuh sõna, ehk siis klassikalises tähenduses pole tegemist isegi mitte romaaniga, vaid pikemat sorti lühiromaaniga. Aga küllap see piir romaani ja lühiromaani vahel ongi pigem selline hägune ja võibolla rohkem isegi formaalne, tehniline. Igatahes on selge, et kirjatükk kvalifitseerub siinkandi kirjastuste ja EKL'i romaanivõistlustele, tabades sealset miinimumlävendit, mis on kuskil 200-250 tuh tähemärgi kandis.
Tahtmata midagi kriitilist öelda raamatu kohta, olgu lihtsalt selgituseks korratud, et zombindus ja tondindus ja üleloomulikuga mängivad õuduslood pole lihtsalt minu lugemiseelistustes kuigi kõrgel kohal. Õudus peaks olema õudne, ja selle peamiseks eeltingimuseks on mingisugunegi realiseerumisvõimalus. Haikala linnataguses tehisjärves on õudsem mõte kui kosmosest alla sadanud tulnukate laevast vallapääsenud koletis, mis omakorda on muidugi mitme suurusjärgu võrra eespool Emajõe Suursoost välja ukerdavast kooljatearmeest. Mis kahjuks lõppeb tõdemusega, et selliselt on suurem osa õudukaid minu jaoks läbikukkunud, et nad ei suuda tõusta eesmärgi kõrgusele - sisendada mingitki hirmu või õõvana kvalifitseeruvat asja. Meenutades teist Kivirüüdi lugu - Usstõbi - siis on võimalik apelleerida vastikusele, aga see on juba sootuks teine teema.
Et siis lühike romaan Emajõe Suursoo taga Peipsiäärse küla nuhtlusest: kooljad tuiavad pimeda saabudes küla vahele ja viivad endaga kaasa, keda kätte saavad. Romaan on tempokas: paari hommikukohvi ja õhtuse logelemise kõrvale läks selle lugemine mõnusalt, ladusalt. Eelarvustajat tuleb korrigeerida - piirivalvur on Andres (vähemalt valdavad osas tekstist), kes siis võtab endale südameasjaks välja selgitada selle needuse põhjused ja leida lahendus, mis külakese päästaks. Ausalt öeldes on natuke kahju sellest, et raamat tõesti niivõrd õhuke on, sest kohati on tunne, et tahaks õige veidi rohkem. Ilmselt mitte seletamist, võimalik, et ka mitte tegelaste hingeellu süüvimist, ei mingit diiplevat soga. Lihtsalt veidi rohkem süvenemist. Väga tormakas on see asi lihtsalt. Netiavarustes leitud arvustustes nimetatakse sedagi "suvelugemiseks" ja arutletakse selle sobilikkusest kergema lugemisvara hulka ja vanema kooliea kohustusliku kirjanduse vahepalaks ja mis kõik veel.
Spoiler! Kahju, et nii muheda nimega tegelane nagu Laanehunt varakult hukka saab. Sellest tüübist tasunuks juba kasvõi nime tõttu mingi olgu või kolmanda kategooria kõrvaltegelane vormida, kes figureeriks lõpuni välja. Kindlasti oleks võimalik meie riigiametnike ja ametkondade tavadest ja viisidest hunnikute kaupa naljaleevendust tõsise jutu sekka ammutada.
Isiklikult jäi ka hinge kripeldama, et miks valis autor just sellised lahenduskäigud, mis lähevad kristlikku (katoliikku ja mormoonide) mütoloogiasse. Miks mitte täiesti maavillaseks etnoks kätte ära minna? Aga eks see tegelikult näitab ka seda kuivõrd kristlik maailmakäsitlus on meie kultuuris oma süvakihistusi loonud. Ajaloolasena oskab autor sealt ammutada.
Igal juhul hästi tehtud ja minule õppetunniks, et ei tasu oma eelarvamustel lasta üle pea kasvada :)
