Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).
Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-".
Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-".