Mingis mõttes vägagi veskimehelik lugu. Siin on olemas põhilised ehitusklotsid (Veskimees kasutab justkui Lego komplekti, mille puhul võib ühtedest ja samadest komponentidest tekitada n+1 lõpptulemust): on üliinimesed, on varateismelise kehaga tütarlaps(ed), on isikliku uskumuse jutlus, on üleolev suhtumine teistesse inimestesse, on majanduspoliitiline loeng... Kui otsida seda, mida pole, siis tõsi - puudub detailidesse laskuv sugulise läbikäimise kirjeldus.
Ja vot siit jõuangi selleni, miks see lugu mulle meeldis. See on kuidagi nii väga eba-veskimehelik... Täitsa omamoodi paradoks!
Jutt on siis ühe vampiiri (deemoni) heietus sellest, mismoodi tema elu ja naised ja lapsed on olnud altes 19.saj lõpust kuni käesoleva ajani. Arvestades ilmumiskohaks "ulmesugemetega" Loomingu nr 5/2019, siis on see just parasjagu niipalju fantastika, et ilmselt väärikad kirjanduse armastajad nn peavoolust, kes oma ulmeteemalisi arvamusi kipuvad alustama fraasiga: "Ma pole just eriline ulmearmastaja..." seda teksti lugedes päriselt ära ei ehmataks.
Miks mulle see lugu päris hästi meeldis? Sest vaatamata sellele eht-veskimehelikkusele (mille üle ta minu meelest isegi püüab siin tekstis veidike hädiselt ironiseerida) on loos olemas selline tõeliselt ehe inimlik emotsioon. See on tegelikult oma olemuselt kurb lugu sellest, kuidas pikaealine vampiir-elukas igatseb taga neid, kes on talle armsad olnud ja kellest tema "seisund" on teda paratamatult lahutanud. See on jutt kaotatud armastustest. Ja niisugusena on see hea jutt.
Ja vot siit jõuangi selleni, miks see lugu mulle meeldis. See on kuidagi nii väga eba-veskimehelik... Täitsa omamoodi paradoks!
Jutt on siis ühe vampiiri (deemoni) heietus sellest, mismoodi tema elu ja naised ja lapsed on olnud altes 19.saj lõpust kuni käesoleva ajani. Arvestades ilmumiskohaks "ulmesugemetega" Loomingu nr 5/2019, siis on see just parasjagu niipalju fantastika, et ilmselt väärikad kirjanduse armastajad nn peavoolust, kes oma ulmeteemalisi arvamusi kipuvad alustama fraasiga: "Ma pole just eriline ulmearmastaja..." seda teksti lugedes päriselt ära ei ehmataks.
Miks mulle see lugu päris hästi meeldis? Sest vaatamata sellele eht-veskimehelikkusele (mille üle ta minu meelest isegi püüab siin tekstis veidike hädiselt ironiseerida) on loos olemas selline tõeliselt ehe inimlik emotsioon. See on tegelikult oma olemuselt kurb lugu sellest, kuidas pikaealine vampiir-elukas igatseb taga neid, kes on talle armsad olnud ja kellest tema "seisund" on teda paratamatult lahutanud. See on jutt kaotatud armastustest. Ja niisugusena on see hea jutt.