Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Asteriuse kodutee

(lühiromaan aastast 2013)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
2
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Lühiromaani minategelaseks on krabikujuliste tulnukate poolt röövitud ja kaugele planeedile toimetatud 6. sajandi Rooma õpetlane Asterius. Tekst kujutabki endast Asteriuse monoloogi elust krabide planeedil, katset luua kosmoseavarustes uut inimtsivilisatsioon, jne...

Minu meelest suhteliselt igav tekst ja pean ütlema, et kunagi mu kodumaiste lemmikute hulka kuulunud autori looming hakkab ennast minu jaoks lõplikult ammendama. Antiikkultuuri sissetoomine oli küll üllatav ja Veskimehe loomingus kohtan ma seda esmakordselt, ent muidu kujunes tekst lihtsalt üheks pikavõitu heietuseks.

Teksti loeti eesti keeles

See kuidagi lõhnas Clarke`i järele - lisaks sellele siis et teda oli ka nimepidi tekstis mitu korda nimetatud ja tema teostele viidatud, "Linn ja tähed" konkreetselt käis mitu korda läbi. Mulle aga meenus "Randevuu Ramaga". Samasugune tuimemast tuimem kirjelduste jada mingist võõrkeskkonnast ja vaatleja teekond läbi selle. Põnevust on selles samapalju kui mobiiltelefoni manuaalis, mingis 15 aasta vanuses pealegi. Kui see kellegi arust on huvitav ulme, siis iseenesest on sellist ulmehuvi väga kerge rahuldada - tuleb lihtsalt võtta miski (parem kui uurijale tundmatu) seadme, materjali või detaili tehniliste andmete leht või kasvõi joonised ning asuda neid lugema - avastamisrõõmu, ahhetamist ja ohhetamist võib sealt päris palju leida ("Ohh sa, kui sellele nupule vajutada, kostub "Pinngg!" Wow!!!" või: "Töötemperatuur -40 kuni +110 Celsiust, täitsa perses!!!"). Nõudlikuma maitsega lugeja jaoks jääb see kõik siiski liiga primitiivseks, eriti kui Veskimehe varjatud manifesteerimine, seisukohavõtud ja hetkeolude kriitika juba ammust ajast tuttavad on. Ma algul mõtlesin kritiseerida "vana-roomlase" hämmastavat võimet pajatada meie Galaktika mõõtmetest ja tsiteerida eelpoolnimetatud Clarke`i ning kuidagi väga 21. sajandi mõtteviisi ja keelepruuki, aga see saab lõpus usutava seletuse "roomlase" meie tänapäeva sattumise moel.

Ühesõnaga nõrgapoolne "kolm", mis mul Veskimehe puhul on tüüpiline hinne, sest tuleb hinnata vaevanägemist ja pingutust selle loo(ja teiste sarnaste) kirjutamisel, olgugi et need kõik mind lõpmata külmaks jätavad ja tüütult igavad tunduvad...

Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

Jumalast mõnus jutt. Just see, et peategelane on natuke TEISTSUGUNE kui ma Veskimehelt olen harjunud ootama, mitte selline vääramatu, alati õigesti tegev raudmees, vaid inimene, kes annab oma parima, teadmata, kas läheb hästi või halvasti.
Mingit eriliselt katartilist elamust ei tulnud, see ei olnudki selline lugu üldse, aga väga mõnus oli lugeda. Väikesed sujuvad tegelasarengud, väikesed nutikad detailid (tõdemus "nad teevad targasti, et ei sorgi seda" nt), väikesed kirjanduslikud naljad: väike mõnus lugu vanade klassikaliste autorite stiilis.
Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah. Indrek ja Triinu on praktiliselt kõik olulise juba kirja pannud. Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi - oli paar aastat tagasi "Algernonis" niisugune autor nagu Eet Tuule. Väga sümpaatne vanem härra, kelle looming oli aga paraku takerdunud kuhugi 1960-1970-ndate vahetusse (konkreetselt võis täheldada Sergei Zhemaitise "Artakserksese" tugevaid mõjusid). Veskimehe käesoleva (ja veel mõne teisegi) jutuga on samamoodi, kuigi enamjaolt kõrgemal kirjanduslikul tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati tuimavõitu, aga siiski mitte tapvalt. Samuti polnud ühiskonnakriitika sedakorda kõikehävitav, vaid pigem isegi konstruktiivne. Aga jah, peategelane ja tema mõttemaailm tundusid ikka väga tuttavad.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: