Kuidagi põhjustas see lugu, jutustatud kui Esimese Kuninga, Täheahvide Tapja mälestused, alustuseks sellise rõõmsameelse irve: täheahvid. Mida veel!?
Tõele au andes ei viitsinud ma eriti süveneda Algernonis toodud loo tutvustusse, mis tegelikult on väike spoiler, nii et mul võttis natuke aega, et hoomata, kes on täheahvid ja kes loo põlisrahvast tegelased. Lugu on siis mingis mõttes vabadusvõitluse lugu, kuigi nagu erilist võitlust seal polegi. Meenutas kaugelt (vaatepunkti poolest) Le Guin`i jutustust "Maailma nimi on mets": pahad inimesed ja kohalik rõhutud intelligentne eluvorm. Selles mõttes on Veskimees püüdnud valida erinevat vaatepunkti. Ilmselt on see ka raskem vaatepunkt, sest püüda kujutleda võõra eluvormi mõtteid tundeid, ilma et need liialt inimlikud tunduks, on kindlasti raske.
Veskimehe kohalikud on justkui primitiivsed inimesed. Inimesed on inimesed, vaatamata sellele, et on nimetatud täheahvideks. Keskmine lugu. Ei vaimusta. Ei tekita ka tõrget.