Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kerge on olla jumal

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
3
1
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Loo pealkiri vihjab muidugi Strugatskite klassikalisele ulmeromaanile "Raske on olla jumal" ja eks siin seda progressorluse ning eri arengutasemel tsivilisatsioonide kokkupuute teemat muuhulgas samuti käsitletakse. Tegu on science-fantasyks liigituva looga, milles võime näha vihjeid autori kunagisele romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus" ja teistele sama maailma käsitlevatele tekstidele. Ega sisust siinkohal pikemalt rääkida tahakski, kes tahab, loeb ise.

Ehkki Veskimehe looming on minus viimastel aastatel vastukäivaid tundeid tekitanud, käesolev jutt mulle meeldis. Hea ulmejutu elemendid-mastaapne maailmanägemus, põnev sündmustik jne on siin olemas. Oma nõrku külgi-puist dialoogi, psühholoogiat ning keskeakriisis reaalteadlaste targutusi on autor sedapuhku vältida suutnud, keskendudes põhiliselt maailmaloomisele ja sündmustikule, mis on ta tugevamateks külgedeks.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa Veskimehele mitte kuidagi üle "kolme" panna, isegi kui väga tahaks. No ei saa ma temaga ühele lainele, vägagi tõenäoliselt ei hakka mitte iialgi saamagi. Mul tekitavad tugevaid tõrkeid puine dialoog, tegelaste kriipsujukulikkus, mingi segane kütmine kus ühed põgenevad teiste eest, kolmandad ajavad teisi taga, neljandad omakorda kolmandaid ja viiendad juhuvad kulisside taga kogu mängu ja kogu selle asja meelelahutuslikkus ja huvitavus on tunamulluse hapukurgihooaja haripunkti Päevalehega täpselt samal tasemel. Lademes puistatakse igasugu termineid, väljendeid, kohanimesid ja näpuotsaga ajalugu ja taustu aga kuna suht varakult on näha et seda kuskil pikemalt lahti seletama ei hakatagi, tõmbab see huvi kogu kammaijaa vastu üsna nulli.

Suhtliselt samadel põhjustel ei saa Veskimehele ka kunagi alla "kolme" panna, kuna ilmselgelt on juttu/lühiromaani panustatud päris parajas koguses tööd, aega ja ponnistust. Veskimees lööb kvaliteediga, kui nii võib öelda. See, et vähemalt minul on selle kvaliteediga peale hakata sama palju kui A Le Coq Premiumiga (tulekustutamiseks kuidagimoodi siiski sobib), on hindaja isiklik peavalu. Paraku, minu käest üle "kolme" ei venita S.V. välja ja ma jätan tema teoste hindamise suht rõõmuga pädevamatele ja kogenenumatele.

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, esiteks läks viide Strugatskitele minust täiesti mööda, kuna mina-tegelane oli selgelt sellest maailmast, millest ta rääkis. Teiseks ei õigustanud jutt pealkirja – mis pagana kergus see on, kui surma saad? Halloo? Oma elust abstraktse idee nimel võõraste heaks loobuda – ei ütleks, et just elu kergeim valik. Või on neil seal mingi väärastus ja täiesti peapealne väärtussüsteem.

Olgu, aga maailm ise mulle meeldis. Mööndustega. Olgu, ma pole Veskimehe kõiki raamatuid lugenud (ega isegi mitte jutte), aga see maailm oli minu jaoks paeluv ja paljude võimalustega. Ehk liiga palju seletasid võõrad tausta lahti, aga hea oli.

Olgu, aga ühe keeletoimetaja peab Veskimees endale leidma, kellel ta sõnakorduste ja stiiliga tööd laseb teha, või peab ta ise mingile sellisele kursusele minema, sest "olgu" hakkas mulle päris nalja tegema mingi hetk, kui see ka teistele tegelastele nakkas.

Ja nagu ikka, sissejuhatust ja asjaga mitte seotud praalimist oli minu jaoks tiba palju.

Meeldis kokku aga üle ootuste hästi. Ei tea, kas teisel lugemisel sama palju, seda näitab aeg – kas kutsub üle lugema ja kuidas siis tundub.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe katsetus peaaegu-fantasy rindel on päris hästi välja kukkunud. Oma "haldjavastasuses" meenutas mõneti tema varasemat üllitist "Kõver mets", kuigi muu sisu on kirjutistel muidugi hoopis erinev.

Seekordseks peategelaseks on siis omalaadne Barbar Conan, kes on sõlminud pakti "jumalate" või siis hiidude, jötunitega, kes on küll vist lihtsalt tehnilis-teaduslikult arenenud mööda ilmaruumi ringimüttavad inimesed. Vastasteks on fantasy-lugude põhitegelased: lohed, trollid ja haldjad, lisaks aga veel ka džinnid, nii et igale maitsele!

Veskimehe eelistused, nagu ikka, avalduvad siin päris selgelt. On ilusaid naistegelasi, aga neid ei ekspluateerita ülemäära, on külm-kainelt kalkuleerivad meestegelased, kes muidugi on võidukad, ja on vastased, kelle eesmärgid on halvad või vähemalt ebamõistlikud. Ja maagia on muidugi iga kandi pealt alaväärsem kui teaduslik-tehniline progress, minu arust ei tule jutust isegi mitte välja, milleks need inimesed seda maagiat seal üldse kasutasid, hoolimata sellest, et peategelane peaks ju vähemalt osaliselt nagu võlur olema.

Teksti loeti eesti keeles

See lugu peaks õigupoolest olema jutustaja lugu sellest, kuidas ta oma elu armastuse leidis, aga kui jätta välja üks lause sellest, kus ta ütleb end esimesest pilgust ja kõrvuni armunud olevat ja päris lõpust veel teine selle kohta, kuidas ta oma hilisematel vabadel momentidel armastatuga kohtama kappas, siis ega miski eriti tärkavatele tunnetele ei viita. Peategelane on pigem nagu alamtaseme bioloogilistel reaktsioonidel põhinev masin, milles lihtne stiimul (Itileni kena näolapp) tekitab lihtsa reaktsiooni (kehamahlade voolamise), mida asjaosaline interpreteerib parema puudumisel siis ilmselt leegitseva armastusena. See leek muidugi ei kõrveta teda kuidagi. Täpselt sama pealispindselt mõjutab loo pea- ja muid tegelasi emotsionaalselt ka reaalne surmaoht või lausa kindel teadmine peatsest surmast. Nad liiguvad, tegutsevad ja mõtlevad sõltumata situatsioonist nagu masinad. Selle kõige ainus tulem on see, et Veskimehe inimeselaadsete toodete tüüpi tegelastega on lugejal väga raske samastuda ja neile kaasa elada.

Iseäralikule emotsioonitusele keeratakse vint peale, kui autor jõuab naistegelaste kirjeldamiseni. Selle ja muude Veskimehe lugude põhjal võib heausklikult oletada, et autor ei mõista absoluutselt naisi või pole seda lihtsalt kunagi üritanudki. Veskimehe naistegelased käituvad nagu mehed1, aga mitte nagu tavalised mehed, pigem nagu huntide poolt üles kasvatatud ehk emotsionaalselt eriti pärsitud mehed. Ma ei ole vist kunagi elus midagi kummastavamat lugenud, kui stseen leheküljel 140:

"Metsaki leidsin ma täies riides Eleanori voodis magamas. Naine mõõtis mind. "Olgu, tule siia. Kerttut sa niikuinii ära ei räägi ja lüpsipiigadel on täna saba."

Ta jälgis muiates, kuidas ma münte lauaservale libistan. "Aitab. Ma tegin niikuinii Metsaki taskud tühjaks."

Olgu. Metsak oli piisavalt tark, hoidmaks taskus ainult niipalju raha kui ta maha juua kavatses. Kummatigi sai ka Eleanor minult rohkem kui lüpsipiigad võtsid. Kas ta seda nautis? Kahtlane, sest minu lüpsis ta tühjaks vähem kui kahe hobuminutiga. Vastumeelne ma talle ilmselt ei olnud ja näib, et paljud naised naudivad seda hetke, kui mees nendesse purskab."

Selle peale ei jää muud üle kui vaid nõutult küsida, et MIS KURADI ASI SEE ON? Mis motiivid sunnivad tegelasi, kes peaksid idee järgi veidikegi ka üksteisest hoolima, sel moel käituma?

Tehnilised puudused teksti juures on juba andestatavad. Maailm on huvitav, loo ülesehitus on küll hüplik ja laused tarbetult keerulised, kirjanikele enamasti omane teksti jooksmine on Veskimehele jätkuvalt kättesaamatu oskus (lugesin lugu kaks korda ja teine kord läks see märksa libedamalt). Võib-olla on nihestatud lauseehitus lausa taotluslik, kuid mis mõte on teksti toppida lauseid, mida on pea võimatu lõpuni lahti dešifreerida nagu nt "Loomulikult on kõrgtee pärast kõigil ajastutel sõdu peetud, sest tänu tunnelitele on kõrgteed mööda liikumine kõvasti kiirem, kui nii-öelda kõrvalt minnes - raske lugeda, tasandikel lõikavad tunnelid välja vast kolmveerand teest, kuid mida tähendab ilma nendeta näiteks mägede ületamine?"?

Populaarses käsitluses peetakse Veskimeest Eesti hard SFi lipulaevaks. See on sel määral tõsi, et üleloomulikule püüab Veskimees enamasti anda mingi ratsionaalse seletuse, isegi käesolevas tõepoolest armsasse science fantasy alamžanrisse liigituvas jutustuses. Mina aga tõmbaks teatud mõttelise paralleeli A. E. van Vogtiga. Tõsi, kuigi Ameerika klassikul lonkab tekst sama hoolega ja tegelased käituvad samuti ebaloogiliselt, on viimased vähemalt inimese nägu, nii et arenguruumi veel on. Kolm pluss.


1Mehi meenutavad pandavaks arvatud tüdrukud Veskimehe loomingus enamasti ka füüsiliselt - poisilik figuur ning väikesed ja kõvad (!) rinnad korduvad kohustuslike atribuutidena teosest teosesse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole Veskimeest palju lugenud, aga et seniste kogemuste põhjal olin juba leppinud tema positiivsete peategelastega, kes ongi kõik eksimatud üliinimesed, meeldis jutt mulle üllatavalt hästi. Igatahes jäi meelde ja haarab ka takkajärgi mõtteid vahel.
Maailm oli huvitav ja erinevate maagiliste ja teaduslike kultuuride erisus samuti - selge hierarhiastamine oli vähem lahe, aga väga ei seganud ka - no on autoril selline seisukoht, et teadus on üle maagia, no las ta olla.
Tubli töö phmt.

Mitu korda võtsin hoogu, et panna loole laheda maailma, päris korraliku tempo ja tegelaste lugemise käigus sujuva eristatavuse eest hindeks 4, aga ei saanud hakkama. Minu probleem Veskimehega on ilmselt sama, mis Veskimehe probleem minuga ehk - me absoluutselt ei suuda aktsepteerida üksteise kirjanduses väljendatud vaatenurka elule.
Veskimees väidab, et mul puudub sõnum ja mina vastupidi väidan, et Veskimehel puudub sõnum, vähemalt igasugune reaalsele elule kohandatav sõnum.
Tema tegelaste ja lugude teade mulle on: tõeline inimene teab alati, mis on õige ja vale ja ei tee kunagi vigu.
Minu elukogemus ütleb, et selliseid inimesi pole olemas ja need, kes arvavad, et nad kõike teavad, on natuke nukrad ja armsad, aga põhiosas tüütud inimesed, kes teevad vähemalt samapalju vigu kui kõik teised, aga jäävad ise uskuma oma vabandusi, miks alati on teised, kurjad olud või nõme ühiskond tema ebaõnnestumistes süüdi.
(Ja minu eluvaade, kuigi siin pole tegelikult selle väljendamise õige koht, on umbes siuke: sa võid teha vale valiku ja sageli teedki. Aga kurat, vali vähemalt MIDAGI - ka vale valik on parem, kui suu lahti oodata, mida tulevik toob, ja pärast targutada, kuidas kõik olnuks parem, kui keegi teine teinuks midagi muud.)

Kõige ägedam osa jutus oli uudne lohede kontsept. Lohed selles loos on tõsiselt tasemel. Aga hindeks siiski rahuldav. Lihtsalt seepärast, et ma ei saa kuidagi ühendust selle maailmaga, kus tehakse palju nii kaalutletud- kui välkotsuseid, aga need on alati-alati-ALATI õiged.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: