Üldiselt on see romaan parem kui eeldasin. Veskimehe loomingus on viimastel aastatel olnud teatud seisakut ja enda kordamist märgata ning eks ka siin ole neid Veskimehele iseloomulikke jooni palju... Ent siiski täitsa korralikult teostatud. Ehk seoses sellega, et sõjategevuse kirjeldused on suhteliselt jõhkrad ja utoopilist ilutsemist vähem. Sõjas ei jää ka utoopia utoopiaks. Samuti seletatakse Kuu Ordu (mis on oma olemuselt mingi veider anarhistliku kommuuni ja diktatuuri segu) toimimist veidi rohkem lahti. Ning ega seda, erinevalt sarja varasematest teostest, väga ilustata ka-tegu ikkagi organisatsiooniga, mis oma eesmärkide nimel risti ette ei löö, olgu või malagasside sisuline genotsiid kättemaksuks üheainsa ordu tsiviilelanike massimõrva eest või India linnade hävitamine kättemaksuks tuumarünnakute eest. Ehk siis füüsikute, matemaatikute, tehnikute jt. sõjaline rühmitus, mis on valmis hõivama Päikesesüsteemi mistahes hinnaga.
Varasemate "Kuu Ordu"-lugudega, mille tegevus toimub küll hiljem, on siin teatud vasturääkivusi. Kui varem oli mainitud, et 2030. aasta paiku on maailmast suur sõda üle käinud ja 21. sajandi alguses on Hiina kokku varisenud, siis pole siin kummalegi viiteid. Aastal 2061 on Hiina endiselt suurriik, nagu ka Ordut ründavad USA ja India. Võimalik, et viimase kümne aasta sündmused-USA takerdunud sõjad Afganistanis ja Iraagis, rahvusvaheline majanduskriis ning Hiina kiire areng-on autori fantaasiasse oma korrektuurid teinud.