Veskimehel tihtilugu õnnestub. See lühiromaan kuulub just õnnestumiste hulka. Lugu keerleb Maale saabunud tundmatute olendite ümber, kes elupaigaks valivad vulkaanikraatrid ja kes inimese kohaolu ignoreerivad, küll aga igasugu kummalisi fenomene tekitavad. Natukese aja pärast saabub aga lisaks teine tulnukas, kes hakkab inimestele õpetama, kuidas esimeste - laavalehmadega - hakkama saada. Peategelaste hulgas leidub eestlasi ja kogu lugu on üpriski usutav ja huvitav. Veskimehele omaselt on lugu edasi antud mingite pildikestena, mis sedapuhku aga suurema pildi moodustavad. Olen lugenud ka sama autori lugusid, kus paraku suuremat pilti ei moodustugi ja kirevateks pildikesteks need jäävadki. Selle looga siin seda probleemi pole ja üldse on tegu Veskimehega tuntud kvaliteedis.
Lisaplusspunktid lähevad lühiromaanile pealkirja eest. No kuidas saab jätta lugemata sellise nimega juttu.