Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Poolel teel

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2007

Hinne
Hindajaid
0
1
5
1
1
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (8)

Romaan on segu science-fantasyst ja Tallinna "edukate" elust rääkivast olmerealismist. Kõlab üpris kummaliselt ja seda on ka tulemus, millele ma ei suuda eri põhjustel üle "kolme" plussiga panna.

Minategelaseks siis ilmselt autori alter ego, neljakümneaastane tallinnlane. Kui öelda "Veskimehe kangelane" , on enam-vähem selge, milline mees ja millise taustaga, mainiks vaid, et abielus, kahe lapse ja rohkete armukestega ning... nõid. Mees on Nõukogude-Afganistani sõjas modžaheedide kätte vangi langenud ning mingisse buda kloostrisse vabatahtlikult tööle läinud. Seal on ta avastanud salateaduste maailma ja paralleelmaailmade vahel rändamise. Nii ongi ta elu justkui kahestunud-kord rügab kontoris rutiinset tööd teha, siis võitleb vampiiridega ja hulgub fantastilistes alternatiivdimensioonides jne...

Romaani tapab minu jaoks ära autori tohutu targutamine. Kui ma valesti ei mäleta, on ta ise kunagi öelnud, et ei salli moraliseerimist kirjanduses ja vaat nüüd kirjutab ta romaani, mis on seda paksult täis. Paljude ta seisukohtadega saab vaid nõustuda, ent siiski kordab ta varasemates raamatutes räägitut üle ja 18. peatükk, kus autor mingit lesbifeministi paika paneb, on täielikult autori vaadete propageerimisele pühendet. Koos masendava olmerealismiga (kuidas pagan suudab küll autor Eestit nii mõttetu koha ja eestlasi nii lollidena näha?) on tulemuseks parajalt väsitav lugemine. Kohati on lõbuski, kui autor targutades ämbrisse astub (fraas USA hämmastava edu kohta Iraagi vallutamisel, mis pidavat tõestama tipptehnikaga varustatud armee üleolekut või mida iganes), ent üldmuljet see ei päästa. Veel üheks lõbusaks detailiks peab pidama kurikaela nimega Markosjan... aja küsimus, millal mõni selline Eesti ulmes välja vupsatab.

Targutav peakangelane näib arvavat, et ainult tema teab, mis lollile eesti rahvale hea on ja fraas "Estonbaši" kargab seetõttu vägisi silme ette. Eriti kui arvestada kohti, kus ta paralleelmaailmas päkapikuprints olles end Eesti presidendina ette kujutab või kus ta kogu oma "umblollist" (nii eestlaste kui venelaste lollust ei väsi autor ära märkimast, nii et jääb vaid mõistada, kummad ta jaoks lollimad on) rahvast kui üleannetutest lastest mõtleb. Paistab, et sisimas omab ta diktaatoriambitsioone, ent ei julge seda otse tunnistada. Enamik ta ühiskonnakriitikast on õige, ent samas jätab selline üleolev maailmaparandajalikkus ajalugu vähegi tundvale inimesele veidi kõheda mulje ja jääb vaid loota, et sellised isikud meie maal kunagi võimule ei saa... või meid tabab Valgevene saatus.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka millegipärast ei meeldinud. Kõige huvitavamaks osaks selle romaani juures tuleb lugeda kohti, kus peategelane elas "meie" maailmas ja oma loendamatute armukestega lõbusalt aega viitis. Paralleelilmades toimuv fantasy oli suhteliselt nüri ja fantaasiavaba, sisaldades enamjaolt ainult mingit hobuse seljas kuhugi sõitmist ja erinevate olendite tükkideks hakkimist. Autori targutamine mind ei häirinud, midagi valet seal minu meelest küll polnud, kui ehk Eesti maaelu pisut liiga mustades värvides kujutamine. Aga seegi on ainult mu subjektiivne arvamus.

Eelmisele arvustajale täienduseks: Markosjan mingi eriline kurikael küll polnud, pigem korraks läbivilksav tähtsusetu tegelane. Meenub Strugatskite "Inetute luikede" hämmastavalt võhikliku ja labase järelsõna kirjutanud samanimeline tegelane. Peakurjamiks tuleb lugeda siiski kedagi Teet Mulderit.

Kuidagi tuimaks jäi see raamat. Eriti ei tõmmanud peategelase ja tema kehastuste seiklused erinevates maailmades ega võrdlemisi laiahaardeline setting oma Dieeside, Killutõrte ja peeglikildudega. Nagu öeldud, firmajuhi tegemised Tallinnas tundusid märksa huvitavamad. Lugemist siiski ei kahetse.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest Veskimehe kõige viletsam raamat senimaani. Mu ootused olid kõrged, lootsin põnevat meelelahutuslikku seiklusjuttu aga sain miski nadilt segatud tuima fantasy-actioni ja sotsiaalkriitilis-erootilise romaani segu, mis valdavas osas oli igav, kaootiline, lohakas ja liiga hüplik. Peategelaseks on siin miskid üliinimlikud võimed omandanud meesterahvas, kes nähtavasti on nende eest lõivu maksnud igasuguste inimlike omaduste kärbumisega. Ta suudab võluda, nõiduda ja maailmade vahel rännata, kuid ei suuda enam väärtustada tavalisi inimeseks olemise omadusi. Ajaviiteks käib ta võõrmaailmades nuiaga vehkimas, muud eraelulised huvid aga paistavad piirduvat võimalikult suure hulga naisterahvastega vahekorras olemisega. Omavahelised vestlused keskenduvad tema sugutusvõime ja arbitraarse maailmavaate ülistamisele. Selle tüübi suur vastasseis miski Teet Mulderiga on esitatud nõrgalt ja üleüldse pole tema motiividest võimalik sotti saada; romaanis puudub nagu konflikt või põhituum peale sedastuse, et üliinimene ei saa olla enam inimene. Tänu võluvõimele töötab peategelase aju nagu kompuuter ja ta ei pea inimesteks neid, kes ei oska matemaatikat, väiksemadki nõrkused ajavad teda marru, tema arrogantne üleolekutunne on seadnud teda olukorda, kus ta vastandab ennast oma rahvale ja ka vist perekonnale (mille ta on sisuliselt hüljanud). Ühesõnaga see peategelane on jälk vastik molkus, enda meelest aga vist mingi kangelane. Lisaks mahub romaani lehekülgedele põlastust telereklaamide, hamburgeride, suitsetamise, maaelu jms vastu. Iseenesest poleks ju midagi, kui see kõik oleks kuidagi sujuvamalt või köitvamalt, kuidagi kalkuleeritumalt, efektsemalt, nõtkemalt, subtiilsemalt või elegantsemalt edasi antud aga ei ole, on väga kaootiline, lohakalt kirjutatud ja/või toimetatud, et see lugejas piisavalt huvi võiks äratada. Lohakate keelendite hulk ületab peaaegu taluvuse piiri. Noh, positiivne on see, et autor on keskendunud ühele peategelasele. Ja sellega peaks lugeja olema juba harjunud, et Veskimehe raamatut kätte võttes satume tihti dialoogidele, kus paar “asjasse pühendatud” vestlevad teemadel, vastavaid termineid kasutades, milles lugeja ei saagi aru saada. Vahepeal kisub kummalisse absurdi - madistatakse maailmas, kus liiguvad vanade Karen Orlau ja Veiko Belialsi juttude tegelased. Aga ikkagi on see varasemate raamatutega võrreldes kordi igavam ja tuimem. Ja muide see tsitaat on “May The Force Be With You”.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ma pärast "Pilvelinnuste ajastu languse" esimest 70-t lehekülge vandusin, et enam ühtki Veskimehe raamatut ei loe, inspireerisid siinsed esimesed kaks arvustust (mille põhjal jäi veidi ekslik mulje, et Uido Truija on omale tõsise konkurendi saanud) sedavõrd, et siin ma nüüd olen, kogemuse võrra rikkamana.

Veskimees on oma karjääri jooksul ametioskustelt tublisti küpsenud, nii et pingelist keskendumist ja eneseületamist tema raamatud enam ei nõua, aga igal heal asjal on ka oma halb külg - puude tagant hakkab paistma mets - ja nii on hoopis ilmsem see, et autoril või peategelasel (kes neid suudaks lahuta`) hoolimata hinnangute pildumisest paremale ja vasakule suurt midagi öelda ei ole.

Romaanid võiks ju olla autorile meediumiks maailmavaate propageerimisel (mitte et see minu meelest vähimalgi määral soovitav oleks), kuid see mis meieni jõuab pole mingi järjekindel õpetus vaid lihtsalt jooksval lindil silmatorkavate isikute/nähtuste halvustav kommenteerimine. Sedalaadi attitude`i ei pea kuigi kaugelt otsima, toksige brauserisse www.delfi.ee, leidke sealne kommentaarium ning 80% juhtudest ei pea te pettuma.

Tihti loeme me raamatuid põnevate sündmuste või viimasel leheküljel lahenduse leidva mõistatuse pärast. Käesoleval tekstil puudub süžee, pealkirjastada oleks võinud romaani nt. "Järjekordne hall nädal Ottomar Karo elus", mille vältel saame niivõrd-kuivõrd tuttavaks peategelase elu-olu, tema paljude naistuttavatega, kellest enamikuga puudub Otil üldse igasugune emotsionaalne suhe, mõnede episoodidega minevikust. Suuremas osas tekstist käime peategelasega koos juhuslikus järjekorras mööda paralleelmaailmu, mis mõjuvad erinevate arvutimängude ümberjutustustena (vt. ka K. Orlau "Kelmid ja kangelased"). Möödaminnes ollakse silmitsi surmaga, kustutatakse väheütlev pahalane, lõpetatakse üks suhe. Juba esimesest leheküljest on paraku selge, et peategelane on teflonmehike (nii et mingit ärevust selles osas, kas ta romaani lõpuni elus püsib, ei saagi tekkida) ning muud asjaosalised sügavuse ja huvitavuseta statistid.

Ja üleüldse. Ma ei tea kas see, et peategelasel on lahedat äraelamist ja erilist vaeva mitte nõudev firma, et tal on nii äraütlemata sirgesilmne arusaam maailma asjadest, et ta on vahekorras kõigi romaani naistegelastega kellega kokku puutub (v.a. lihane tütar ning ise selleks erilist vaeva nägemata), et ükski sündmus, suhe, läbielamine ei jäta temasse vähimatki jälge ega õpeta midagi - kas see kõik peaks lugejat kuidagi vaimustama või kadedaks tegema?

Mulle tundub loogilisem järeldus, et kõik inimlik peale sugukire on peategelases ammu surnud ning romaan on tema alateadvuslik karje abi järele.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe romaan "Poolel teel" jutustab loo ühest üleloomulike võimetega eesti mehest, kelle laiadel õlgadel lasub vastutus meie koduplaneedi eest meie peegelikillus ehk meie reaalsuses. Vahepeal käib ka mõnes teises dimensioonis pahadele? pasunasse andmas, kuid põhirõhk vist on ikkagi oma kodus korra pidamisel. Kahjuks pole see viimane asi kõige paremini õnnestunud, sest konflikt peapahalasega? on üsna mannetu. Üldiselt polnud mul seda romaani kätte võttes erilisi ootusi. Sellepärast ei pidanud ka ilmselt pettuma. Veskimees oskab maailmu luua, kuid nende sündmustega täitmine valmistab talle raskusi. Keskpärane tants ja tagaajamine, mis päädib mitte kuhugi sumbuva lõpplahendusega. Isiklikult autori maailmavaateline propaganda mind ei häirinud. Kõike ma muidugi heaks ei kiida, kuid kohati esines selles päris tabavaid märkusi Eesti elu-olu kohta. Võib-olla kõige suurema üllatuse valmistas keelekasutus. Autorile omased lausekoletised olid kadunud ning jutt selge. See on kindlasti saavutus, mis väärib äramärkimist, kuid sellest hoolimata keskmine hinne üle kolme ei tõuse!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: