Minategelaseks siis ilmselt autori alter ego, neljakümneaastane tallinnlane. Kui öelda "Veskimehe kangelane" , on enam-vähem selge, milline mees ja millise taustaga, mainiks vaid, et abielus, kahe lapse ja rohkete armukestega ning... nõid. Mees on Nõukogude-Afganistani sõjas modžaheedide kätte vangi langenud ning mingisse buda kloostrisse vabatahtlikult tööle läinud. Seal on ta avastanud salateaduste maailma ja paralleelmaailmade vahel rändamise. Nii ongi ta elu justkui kahestunud-kord rügab kontoris rutiinset tööd teha, siis võitleb vampiiridega ja hulgub fantastilistes alternatiivdimensioonides jne...
Romaani tapab minu jaoks ära autori tohutu targutamine. Kui ma valesti ei mäleta, on ta ise kunagi öelnud, et ei salli moraliseerimist kirjanduses ja vaat nüüd kirjutab ta romaani, mis on seda paksult täis. Paljude ta seisukohtadega saab vaid nõustuda, ent siiski kordab ta varasemates raamatutes räägitut üle ja 18. peatükk, kus autor mingit lesbifeministi paika paneb, on täielikult autori vaadete propageerimisele pühendet. Koos masendava olmerealismiga (kuidas pagan suudab küll autor Eestit nii mõttetu koha ja eestlasi nii lollidena näha?) on tulemuseks parajalt väsitav lugemine. Kohati on lõbuski, kui autor targutades ämbrisse astub (fraas USA hämmastava edu kohta Iraagi vallutamisel, mis pidavat tõestama tipptehnikaga varustatud armee üleolekut või mida iganes), ent üldmuljet see ei päästa. Veel üheks lõbusaks detailiks peab pidama kurikaela nimega Markosjan... aja küsimus, millal mõni selline Eesti ulmes välja vupsatab.
Targutav peakangelane näib arvavat, et ainult tema teab, mis lollile eesti rahvale hea on ja fraas "Estonbaši" kargab seetõttu vägisi silme ette. Eriti kui arvestada kohti, kus ta paralleelmaailmas päkapikuprints olles end Eesti presidendina ette kujutab või kus ta kogu oma "umblollist" (nii eestlaste kui venelaste lollust ei väsi autor ära märkimast, nii et jääb vaid mõistada, kummad ta jaoks lollimad on) rahvast kui üleannetutest lastest mõtleb. Paistab, et sisimas omab ta diktaatoriambitsioone, ent ei julge seda otse tunnistada. Enamik ta ühiskonnakriitikast on õige, ent samas jätab selline üleolev maailmaparandajalikkus ajalugu vähegi tundvale inimesele veidi kõheda mulje ja jääb vaid loota, et sellised isikud meie maal kunagi võimule ei saa... või meid tabab Valgevene saatus.