Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Vesivõsu

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: autorikogu «Kuu Ordu» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
0
1
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Seekord toimub tegevus Lõuna-Ameerikas. See on teadagi üks rahutu piirkond, kus kõik kogu aeg kõigiga sõdivad. Eks aja jooksul ole ka sõjatehastest igasugust mürgist, radioaktiivset ja muidu ebatervislikku sodi välja lekkinud. Nüüd aga on üsna suurel alal inimesed sootuks maha tapetud, ja see ala laieneb järjest kiiremini.

Sellelt lähtekohalt algabki romaan, mis minu meelest on parim seni ilmunud "Kuu Ordu" sarja kuuluv teos, ületades ka üldise heakskiidu pälvinud lühiromaani"Pühapaikade pime lend". Kui varasemate "Kuu Ordu" lugudega kippus sageli olema nii, et tegevustik oli lihtsalt taustmaterjaliks poliitilis-filosoofilisele manifestile, siis seekord domineerib süžee kindlalt. Teab mis originaalseks ei saa loo ideed ehk nimetada, aga teostus on tasemel.

Teksti loeti eesti keeles

Sisalikinimesed, way to go, Veskimees! Uskumatult jabur ja uskumatult piiratud maailmavaadet peegeldav kirjatykk.

Esiteks, Eestis on väga vähe ulmet kirjutavaid inimesi, kes suudavad ja tahavad enamvähem usutavat tehnilist butafooriat kirjutada ja kui ka nood vähesed hakkavad Godzilla-stiilis pulp`i kribama, on alamzhanri tulevik tume.

Teiseks, kogu Kuu Ordu sarjas kirjeldatud inimkonna degenereerumine ja ka antud teoses nenditud tõik, et sisalikinimeste julmused ei jää põrmugi alla homo sapiens`i liigisisestele julmustele, teeb arusaamatuks, millise loogika alusel kuulutab Ordu, et "see siin on haigus ja meie oleme ravi". Kogu senise kirjapandu najalt võiks hoopis arvata, et hoopis Maale jäänud inimkond on haigus... Ordu on kosmose vallutamisele suunatud organisatsioon, mis sellisena ei saa endale võõrastekartust lubada. Ühes teises samas kogumikus ilmunud Ordu loos saadetakse lõpuks sond avakosmosesse, võõrast intellekti otsima... Huvitav, kas ka see üritus lõpeb aastasadade pärast röögatusega "seal tähtede taga peitub haigus ja meie oleme ravim"? Kui eeldada tähtedevahelise lennu võimalikkust, pole ju põhimõttelist vahet, kas uusi tuttavaid lahutavad ookeanid või valgusaastad. Kui Veskimehe eesmärgiks oleks olnud omal moel kogu inimkonnale vee peale tõmbamine, näidates, et ka inimkonna kõige edumeelsem osa, Ordu, vaevleb samasuguste komplekside kütkes, nagu Maa räpaseid mänge mängivad valitsused, tuleks hinne kõrgem. Paraku ei paku teos ühtegi pidepunkti, mis laseks nii aravata.

Kolmandaks, autor ei suuda ei märulistseene ega sõjategevust rahuldavalt kirjeldada, vastavad osad teosest on hüplikud, segase tegevusloogika ning pehmelt öeldes väga imeliku butafooriaga.

Kokkuvõtteks, näib, et Veskimees on oma loomingu suunanud keskmise "Eesti Päevalehe" kommentaatori ajumahu ning tõekspidamistega adressaadile ning tuleb ainult imetleda autori võimet kirjutamise ajal samastuda kujuteldava lugejaga. Sedasinast imetlust väljendab ka hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei usu, et see, et mutandid näevad välja nagu sisalikud, kuidagi romaani kunstilist väärtust vähendaks. Kui nad meenutaksid näiteks rotte, jääksid paralleelid "Godzillaga" ju tõmbamata, ent teeks see teose paremaks? Capeki "Sõda salamandritega" ei pea ju keegi pulpiks... Ka märulistseenid olid minu meelest korralikult kirjeldatud, ent... tegelikult on hoopis Brazili/taolised riigid haigus, mis tuleb välja ravida! Ja nagu Kristjan Sander, ei saa ka mina aru sellisest võõrliikide vastasest ksenofoobiast. Autor tunnistab ju ise, et mutantide julmus ei jää alla inimeste omale. Kui Ordu ülesanne ei ole inimeste valitsemine, nagu märgitud romaanis "Saared kui säravad kalliskivid" , miks peab selleks siis olema mutantide genotsiid? Ja mis siis, kui mutandid ka vallutavad Maa? Mainitud planeedil( välja arvatud Madagaskar ja ülejäänud Ordule kuuluvad territooriumid( jookseb kõik ju niikuinii varem või hiljem kuradile ja "kuukatele" kuulub terve Päikesesüsteem. XXII sajandi inimesed ei ole mitte neandertaallased ja areneva liigi kontrolli all hoidmine ei tohiks neile kuigi raske olla. Võib-olla ravitakse see tähtedetagune haigus ükskord tõesti niisamuti ära nagu sitikad Cardi "Enderi mängus" ? Hoolimata sellest, et nõustun vähemalt ühes punktis Kristjan Sanderiga, tuleb hinne vastupidine, sest romaan on hoolimata mõnedest logisevatest detailidest hoogne, põnev ja värvikas. Muide, Brazili sõjaväeelust lugedes tekkis mul tunne, et autor kasutab modifitseerituna omaenda mälestusi Nõukogude sõjaväest. Tuleviku-Ameerika kirjeldus oli tõeliselt vaimukas, selle eest plusspunktid. Ja ära peaks märkima veel selle, et nagu ka Bergi "Vaimudejõe viirastustes" , tegutsevad ka Veskimehe romaanis sisalikulaadsed elukad just nimelt L]una-Ameerikas. Huvitav, miks just seal?
Teksti loeti eesti keeles

Kes on suutnud "Kuu ordut" kuni "Vesivõsuni" lugeda peaks Veskimehe rohmaka stiili ja tuima kompositsiooni suhtes juba immuunne olema. Nii et kannatab ka viimases loos ära talle täiesti tundmatute ja üheülbaliste tegelaste pideva omavahelise mölina kõiksugustest tehnilistest detailidest ja katkematu sekkide ja kiltide loendamise. Või vähemalt on õppinud neid diagonaalis lugama. "Vesivõsu" tekitab intrigeeriva ideoloogilise dilemma - inimeste, kuuordulaste ja uue mutantrassi kokkupõrkest - aga seda vastasseisu autor suurt ei arenda. Millest on pisut kahjugi - tempo on hästi kiire aga tammub paigal; mõned stseenid on liialt pikad ja detailsed. Aga mõnes mõttes hakkab autor siin ennast juba lahti kirjutama, tal tuleb välja tegelaste kujutamine, ilmneb huvi tegelaste mineviku vastu. Mis on umbes samal tasemel "Saared kui..." romaaniga ja millest vilksamisi oli märke ka "Taevaranna hõimus". Acacia ja Harri on tunduvalt värvikamad tegelased kui kuuordulased kokku.

Minu maitse jaoks oli siin madistamist, kiltide ja sekkide loendamist ja tarbetut lõõpimist liiga palju ning inimesi liiga vähe. Mutandid on aga õnnestunud ja ka üldine poliitiline taust üsna intrigeerivalt välja kukkunud. Moodustub miski "nelja-taoline" hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Alla kolme ei taha nagu eriti panna, kuigi ka see romaani-moodustus kubiseb Veskimehele nii tüüpilistest vigadest. Õnneks on mul nende vastu tõepoolest mingisugune immuunsus juba välja kujunenud. Tegelikult valmistas romaani sisu natuke pettumuse. Juba idee ise on kahtlase väärtusega, aga sellega oleks olnud võimalik midagi huvitavat ja mõtlema panevat ära teha. Kahjuks valis autor teise tee ning üldkokkuvõttes meenutas romaan kohati liiga palju Bergi üllitisi (enne tulista ja siis esita küsimusi). No-jah, lugeda kõlbas, aga tase oli kõvasti nõrgem, kui enamus "Kuu Ordu" lugudel. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: