Ma ei usu, et see, et mutandid näevad välja nagu sisalikud, kuidagi romaani kunstilist väärtust vähendaks. Kui nad meenutaksid näiteks rotte, jääksid paralleelid "Godzillaga" ju tõmbamata, ent teeks see teose paremaks? Capeki "Sõda salamandritega" ei pea ju keegi pulpiks... Ka märulistseenid olid minu meelest korralikult kirjeldatud, ent... tegelikult on hoopis Brazili/taolised riigid haigus, mis tuleb välja ravida! Ja nagu Kristjan Sander, ei saa ka mina aru sellisest võõrliikide vastasest ksenofoobiast. Autor tunnistab ju ise, et mutantide julmus ei jää alla inimeste omale. Kui Ordu ülesanne ei ole inimeste valitsemine, nagu märgitud romaanis "Saared kui säravad kalliskivid" , miks peab selleks siis olema mutantide genotsiid? Ja mis siis, kui mutandid ka vallutavad Maa? Mainitud planeedil( välja arvatud Madagaskar ja ülejäänud Ordule kuuluvad territooriumid( jookseb kõik ju niikuinii varem või hiljem kuradile ja "kuukatele" kuulub terve Päikesesüsteem. XXII sajandi inimesed ei ole mitte neandertaallased ja areneva liigi kontrolli all hoidmine ei tohiks neile kuigi raske olla. Võib-olla ravitakse see tähtedetagune haigus ükskord tõesti niisamuti ära nagu sitikad Cardi "Enderi mängus" ? Hoolimata sellest, et nõustun vähemalt ühes punktis Kristjan Sanderiga, tuleb hinne vastupidine, sest romaan on hoolimata mõnedest logisevatest detailidest hoogne, põnev ja värvikas. Muide, Brazili sõjaväeelust lugedes tekkis mul tunne, et autor kasutab modifitseerituna omaenda mälestusi Nõukogude sõjaväest. Tuleviku-Ameerika kirjeldus oli tõeliselt vaimukas, selle eest plusspunktid. Ja ära peaks märkima veel selle, et nagu ka Bergi "Vaimudejõe viirastustes" , tegutsevad ka Veskimehe romaanis sisalikulaadsed elukad just nimelt L]una-Ameerikas. Huvitav, miks just seal?
