Siim Veskimees

Sellelt lähtekohalt algabki romaan, mis minu meelest on parim seni ilmunud "Kuu Ordu" sarja kuuluv teos, ületades ka üldise heakskiidu pälvinud lühiromaani"Pühapaikade pime lend". Kui varasemate "Kuu Ordu" lugudega kippus sageli olema nii, et tegevustik oli lihtsalt taustmaterjaliks poliitilis-filosoofilisele manifestile, siis seekord domineerib süžee kindlalt. Teab mis originaalseks ei saa loo ideed ehk nimetada, aga teostus on tasemel.

Esiteks, Eestis on väga vähe ulmet kirjutavaid inimesi, kes suudavad ja tahavad enamvähem usutavat tehnilist butafooriat kirjutada ja kui ka nood vähesed hakkavad Godzilla-stiilis pulp`i kribama, on alamzhanri tulevik tume.

Teiseks, kogu Kuu Ordu sarjas kirjeldatud inimkonna degenereerumine ja ka antud teoses nenditud tõik, et sisalikinimeste julmused ei jää põrmugi alla homo sapiens`i liigisisestele julmustele, teeb arusaamatuks, millise loogika alusel kuulutab Ordu, et "see siin on haigus ja meie oleme ravi". Kogu senise kirjapandu najalt võiks hoopis arvata, et hoopis Maale jäänud inimkond on haigus... Ordu on kosmose vallutamisele suunatud organisatsioon, mis sellisena ei saa endale võõrastekartust lubada. Ühes teises samas kogumikus ilmunud Ordu loos saadetakse lõpuks sond avakosmosesse, võõrast intellekti otsima... Huvitav, kas ka see üritus lõpeb aastasadade pärast röögatusega "seal tähtede taga peitub haigus ja meie oleme ravim"? Kui eeldada tähtedevahelise lennu võimalikkust, pole ju põhimõttelist vahet, kas uusi tuttavaid lahutavad ookeanid või valgusaastad. Kui Veskimehe eesmärgiks oleks olnud omal moel kogu inimkonnale vee peale tõmbamine, näidates, et ka inimkonna kõige edumeelsem osa, Ordu, vaevleb samasuguste komplekside kütkes, nagu Maa räpaseid mänge mängivad valitsused, tuleks hinne kõrgem. Paraku ei paku teos ühtegi pidepunkti, mis laseks nii aravata.

Kolmandaks, autor ei suuda ei märulistseene ega sõjategevust rahuldavalt kirjeldada, vastavad osad teosest on hüplikud, segase tegevusloogika ning pehmelt öeldes väga imeliku butafooriaga.

Kokkuvõtteks, näib, et Veskimees on oma loomingu suunanud keskmise "Eesti Päevalehe" kommentaatori ajumahu ning tõekspidamistega adressaadile ning tuleb ainult imetleda autori võimet kirjutamise ajal samastuda kujuteldava lugejaga. Sedasinast imetlust väljendab ka hinne.

Minu maitse jaoks oli siin madistamist, kiltide ja sekkide loendamist ja tarbetut lõõpimist liiga palju ning inimesi liiga vähe. Mutandid on aga õnnestunud ja ka üldine poliitiline taust üsna intrigeerivalt välja kukkunud. Moodustub miski "nelja-taoline" hinne.