Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Saared kui säravad kalliskivid

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: autorikogu «Kuu Ordu» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
1
1
1
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Tegu tundub olevat Veskimehe halvemikku kuuluva teosega. Olemuselt on tegu "spioonikaga", kus Kuu Ordu üritab välja selgitada, kust ja miks on hakanud välja ilmuma massiliselt zombisid - on sellised päheistutatud protsessoriga tegelased, kellel iseseisev isiksus täitsa puudub. Ega ma eriti pihta ei saanud, mille poolest see zombide probleem Ordule nii kangesti korda läks, aga sellest romaan igatahes räägib.

Põhiline häda on minu meelest selles, et romaanil on liiga palju tegelasi, kellest omakorda väga paljud on "natuke peategelased" - mõnda aega jälgitakse lugu nende vaatevinklist, et siis jälle järgmise tegelase "pardakaamerasse" edasi hüpata. Selle tulemusel on kogu romaan kuidagi "fookusest väljas". On mitmeid tegelasi ja tegevusliine, kes/mis tunduvad romaani seisukohast üleliigsed ja kelle/mille väljajätmisel oleks sellest saanud paraja jutu, millele oleks saanud ka kõrgema hinde panna.

Teksti loeti eesti keeles

22. sajandi alguses on Jaapanist saanud suurvõim, riigi kosseisu kuulub muuhulgas Sahhalin. Riik on võimsam kui Ameerika, ent jääb sõjalis-poliitiliselt ometi alla tugevaimale riigile päikesesüsteemis-Kuu Ordule. Kuu Ordu hakkab tundma huvi Jaapani valituse ja yakuza poolt läbi viidava genotsiidikampaania-inimeste zombitifitseerimise vastu, mille eesmärgiks on Sahhalini etniline puhastamine. Kaks ordu spiooni areeteeritakse jaapanlaste poolt, mis viib sõjalise konfliktini kahe suurvõimu vahel... Üldiselt hea romaan, vaid algus on vast liiga venitatud, seda lugedes hakkasin tõsiselt kartma, et äkki on esmaarvustajal õigus. Üldiselt on Ordu ühiskondlik korraldus jätnud mulle sümpaatse mulje, ent kirjeldus ordurüütlite tegevusest Mosambiigis jättis küll pigem okupatsioonivõimude terrorire˛iimi mulje ja tekitas küsimuse, et äkki on pahadel Maa valitsustel siiski mõnevõrra õigus. Muidugi on Ordu tore ühiskond elamiseks, ehkki ise eelistaksin Banksi Kultuuri. NB! Kellele Eric Browni "Vahejaam" ebamoraalne tundus, ärge parem lugege! P. S. Mõningad detailid jäid mulle arusaamatuks. Autor peab ülipositiivseks fakti, et lähitulevikus on kõik läänemaailma vastustada püüdvad suurriigid olematusse hajunud. (Lääneriikidega samasse kampa loetakse ilmselt ka Jaapanit kui arenenud tööstusriiki. ) Samas on kirjeldatud saastusnormide pealesurumine sõjategevuse läbi kuritegelik parasiitlus, ja väga kahju, et ükski suurvõim, olgu ta poliitiline systeem, milline tahes, vähearenenud riike selle eest kaitsta ei suuda. Liiatigi pole autori meelest probleem mitte saastatuses, vaid lääneriikide vigases majandussüsteemis, mis seda saastatust põhjustab. Ega "barbarite mass" pole süüdi selles, et ta on barbaarsusse sunnitud! Teiseks pole lääneriikidel kirjeldatud maailmas mingit tähtsust, nad degenereeruvad niikuinii varem või hiljem ja inimkonna saatuse otsustab hoopis lollidelt valitsustelt kosmosesõidukid kaaperdanud Kuu Ordu. Kolmandaks on Euroopa rahvad küll aasialastest rikkamad, ent keskmiselt pole nad päris kindlasti vanemad, meenutagem või Hiina, India ja Pärsia iidseid tsivilisatsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Panen küll “viie”, ent samas on ka virisemist kõvasti. Hinne on tingitud põhimõttelagedatest ja ebaobjektiivsetest kriteeriumitest - nimelt esiteks, et kui see on Veskimehe kolmas romaan, siis on areng eelmistega märgatav; ja teiseks, et puhtalt ulmelise külje pealt on asi väga võimas. Autoril on sõnum, radikaalne ja agressiivne ning taban end esimest korda kahtlemas seni üsna kõigutamatuna näinud seisukoha üle, et hea ulme peab olema ka hea kirjandus.

Kui virin lühidalt kokku võtta, siis ei saa ma aru, miks serveeritakse nii peensusteni läbimõeldud maailma, olustikku ja ideoloogilist taustsüsteemi niivõrd raskepäraselt struktureeritud tekstiga. “Saared...” on olemuselt spiooniromaan, milles läbi märuli jõutakse autori jaoks oluliste sedastusteni. Paraku ei saa lühida virinaga piirduda. Autori meetod on, et kõigepealt kistakse lugeja tegelaste vestlusesse ja tegevusse, alles hiljem saab sellele ka mingeid seletusi ja kommentaare. Lugeja on sunnitud seletustelehekülgedelt tagasi lappama actioni peale, et nüüd valgustatud pilguga uuesti ja täies mahus teksti omandada. Millega sellist stiili õigustada?

Ja millega õigustada autori ümberkäimist sellise tegelastevalikuga? Tegelaste hulgas valitseb tohuvapohu(ism). Kui asja on tahetud esitada tehnospioonipõnevikuna, siis tuleks kinni pidada mingitest elementaarsetest zhanrireeglitest; tegelasi tuleks järk-järgult lugejale tutvustada ja kasvatada pinget. Keskseid tegelasi võiks olla sellise lühikese romaani jaoks kolm, ja kusagil teksti keskpaiku see umbes nii paistabki. Ent siis lakkab olemast Venturi liin (olgu peale, et ta ära retsitakse); sündmusi antakse edasi Shunkto vaatenurgast, kuid tema roll ja põhjendus romaanis eksisteerimiseks üldse jääb hämaraks. Sama kehtib ka Athose kohta... ja kes on õigupoolest tegelane nimega Selig? Rääkimata sellest, et kõik tegelased on tulnud ühelt konveierilt ja peale nimede on neil vähe eristavat. Ma ei näe mingit põhjust, miks asja poleks võinud esitada veidi traditsioonilisemas põnevikulaadis ja miks poleks võinud keskenduda ainult Venturi, Shunkto ja Tamako liinile ja need korralikult läbi töötada ja vastavalt esitada.

Tüüpiline Veskimehe probleem on ka see, et lugeja peab pikalt jälgima mingi sõpruskonna siseringi jutuajamist ja sellest romaani sündmuste jälgimiseks olulised momendid välja kuidagi väänama. Ühesõnaga ei näe ma õigustust üsna mitmele asjale, mis lugeja kannatuse proovile panevad, seda enam, et romaani süzhee on võrratult lihtne ja intellektuaalne raskuskese peitub pigem taustades ja ideoloogias kui süzhees. Lugeja jääb tihtipeale kimbatusse, sest ta ei tea, kas järjekordne uus nimi tekstis tähendab järjekordset uut tegelast, või tegu on lihtsalt järjekordse statistiga, kes peab mõnes dialoogis kuuldavale tooma teatavad olulised laused. Esimene ja eriti viimane peatükk on liiga rohmakad ja tunduvad valesti komponeeritud. Kena kombe kohaselt saab lugeja esimest peatükist mingit aimu järgneva suhtes (nö sissejuhatus) ja viimases eelnenu suhtes olulisi kokkuvõtteid. Antud romaanis on avapeatükk (“Avar laotus”) sellisel kujul mõttetu, sest eriti midagi ta sisse juhatada ei saa ning viimane samuti, sest selles ei toimu midagi peale pinge üleüldise langetamise ja süzheelis-ideoloogiline kõrgpunkt toimub juba Tamako ja Kojima vestluses eelviimases peatükis.

Ometi panen ma hindeks “viie” ja täie südamerahuga. Romaanist (kui see asi oli nüüd mõeldud romaanina) saab ulmeelamuse. Hoolimata nendest kuristikest ja karidest, millest Veskimees lugeja sadistlikult läbi lohistab, saab romaanist täieliku ulmeelamuse. Erinevalt näiteks “Ogalisest päikesest”, mille tegevus leiab aset palju kaugemas tulevikus, ent mille taustade vastav kujundamine jääb “Saarte” tasemest kaugele maha. Paraku ma kardan, et selle ulmeelamuseni jõudmine on võimeline ainult paadunud ulmefännile ja tavalisemad kirjandushuvilised raputab Veskimees oma jonnakusega maha (sellest ka siis see eelnev pikem ja ühtlasi nõutu virisemine). Kui autor tahab Kuu Ordu sõnumile laiemat kandepinda - ja see sõnum on seda väärt! - siis tuleks tal harrastada ka laiemale kandepinnale vastavat kirjakeelt ja traditsioonilisemat romaaniteksti. See peaks ju olema autori enda huvides?

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on kõik olulise pikalt ja laialt ja väga põhjalikult ära öelnud. Olen kõigega täiesti päri. Teos kannatab just selliste puuduste all nagu igasuguste tegelaste üleküllus, keskete tegevusliinide suhteline segasus jne. jne. Viie panen täpselt samal põhjusel nagu härra Golikov. Romaanist saab ulmeelamuse, kui seda viitsitakse läbi lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: