Siim Veskimees

Põhiline häda on minu meelest selles, et romaanil on liiga palju tegelasi, kellest omakorda väga paljud on "natuke peategelased" - mõnda aega jälgitakse lugu nende vaatevinklist, et siis jälle järgmise tegelase "pardakaamerasse" edasi hüpata. Selle tulemusel on kogu romaan kuidagi "fookusest väljas". On mitmeid tegelasi ja tegevusliine, kes/mis tunduvad romaani seisukohast üleliigsed ja kelle/mille väljajätmisel oleks sellest saanud paraja jutu, millele oleks saanud ka kõrgema hinde panna.

Kui virin lühidalt kokku võtta, siis ei saa ma aru, miks serveeritakse nii peensusteni läbimõeldud maailma, olustikku ja ideoloogilist taustsüsteemi niivõrd raskepäraselt struktureeritud tekstiga. “Saared...” on olemuselt spiooniromaan, milles läbi märuli jõutakse autori jaoks oluliste sedastusteni. Paraku ei saa lühida virinaga piirduda. Autori meetod on, et kõigepealt kistakse lugeja tegelaste vestlusesse ja tegevusse, alles hiljem saab sellele ka mingeid seletusi ja kommentaare. Lugeja on sunnitud seletustelehekülgedelt tagasi lappama actioni peale, et nüüd valgustatud pilguga uuesti ja täies mahus teksti omandada. Millega sellist stiili õigustada?

Ja millega õigustada autori ümberkäimist sellise tegelastevalikuga? Tegelaste hulgas valitseb tohuvapohu(ism). Kui asja on tahetud esitada tehnospioonipõnevikuna, siis tuleks kinni pidada mingitest elementaarsetest zhanrireeglitest; tegelasi tuleks järk-järgult lugejale tutvustada ja kasvatada pinget. Keskseid tegelasi võiks olla sellise lühikese romaani jaoks kolm, ja kusagil teksti keskpaiku see umbes nii paistabki. Ent siis lakkab olemast Venturi liin (olgu peale, et ta ära retsitakse); sündmusi antakse edasi Shunkto vaatenurgast, kuid tema roll ja põhjendus romaanis eksisteerimiseks üldse jääb hämaraks. Sama kehtib ka Athose kohta... ja kes on õigupoolest tegelane nimega Selig? Rääkimata sellest, et kõik tegelased on tulnud ühelt konveierilt ja peale nimede on neil vähe eristavat. Ma ei näe mingit põhjust, miks asja poleks võinud esitada veidi traditsioonilisemas põnevikulaadis ja miks poleks võinud keskenduda ainult Venturi, Shunkto ja Tamako liinile ja need korralikult läbi töötada ja vastavalt esitada.

Tüüpiline Veskimehe probleem on ka see, et lugeja peab pikalt jälgima mingi sõpruskonna siseringi jutuajamist ja sellest romaani sündmuste jälgimiseks olulised momendid välja kuidagi väänama. Ühesõnaga ei näe ma õigustust üsna mitmele asjale, mis lugeja kannatuse proovile panevad, seda enam, et romaani süzhee on võrratult lihtne ja intellektuaalne raskuskese peitub pigem taustades ja ideoloogias kui süzhees. Lugeja jääb tihtipeale kimbatusse, sest ta ei tea, kas järjekordne uus nimi tekstis tähendab järjekordset uut tegelast, või tegu on lihtsalt järjekordse statistiga, kes peab mõnes dialoogis kuuldavale tooma teatavad olulised laused. Esimene ja eriti viimane peatükk on liiga rohmakad ja tunduvad valesti komponeeritud. Kena kombe kohaselt saab lugeja esimest peatükist mingit aimu järgneva suhtes (nö sissejuhatus) ja viimases eelnenu suhtes olulisi kokkuvõtteid. Antud romaanis on avapeatükk (“Avar laotus”) sellisel kujul mõttetu, sest eriti midagi ta sisse juhatada ei saa ning viimane samuti, sest selles ei toimu midagi peale pinge üleüldise langetamise ja süzheelis-ideoloogiline kõrgpunkt toimub juba Tamako ja Kojima vestluses eelviimases peatükis.

Ometi panen ma hindeks “viie” ja täie südamerahuga. Romaanist (kui see asi oli nüüd mõeldud romaanina) saab ulmeelamuse. Hoolimata nendest kuristikest ja karidest, millest Veskimees lugeja sadistlikult läbi lohistab, saab romaanist täieliku ulmeelamuse. Erinevalt näiteks “Ogalisest päikesest”, mille tegevus leiab aset palju kaugemas tulevikus, ent mille taustade vastav kujundamine jääb “Saarte” tasemest kaugele maha. Paraku ma kardan, et selle ulmeelamuseni jõudmine on võimeline ainult paadunud ulmefännile ja tavalisemad kirjandushuvilised raputab Veskimees oma jonnakusega maha (sellest ka siis see eelnev pikem ja ühtlasi nõutu virisemine). Kui autor tahab Kuu Ordu sõnumile laiemat kandepinda - ja see sõnum on seda väärt! - siis tuleks tal harrastada ka laiemale kandepinnale vastavat kirjakeelt ja traditsioonilisemat romaaniteksti. See peaks ju olema autori enda huvides?