1.
20
3.7
2.
23
3.739
3.
7
4.143
4.
6
3.5
5.
17
4.176
6.
8
2.75
7.
8
3.375
8.
6
3.333
9.
5
3.8
11.
7
3.286
12.
1
4.0
13.
10
2.8
14.
2
2.5
15.
3
1.667
16.
1
5.0
1.
2
3.0
2.
8
4.125
3.
7
4.571
4.
2
5.0
5.
5
3.6
6.
5
3.0
7.
7
4.429
8.
6
4.0
10.
9
3.778
11.
6
3.667
12.
3
4.0
13.
5
3.4
16.
1
4.0
1.
2
3.5
2.
7
3.857
3.
21
4.667
4.
12
4.0
5.
3
2.667
6.
14
3.286
7.
12
3.083
8.
12
3.333
9.
5
3.8
10.
10
3.8
11.
5
3.4
12.
5
4.0
13.
2
4.5
14.
1
4.0
15.
2
3.0
17.
3
4.667
18.
4
3.5
19.
2
3.5
20.
5
4.4
21.
3
3.0
22.
3
4.0
23.
1
4.0
24.
1
4.0
25.
2
3.5
1.
9
4.0
2.
1
5.0
3.
1
4.0
(jutt aastast 2002)
https://veskimees.eu/node/138
eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek» 2002
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014
"Udukardin ja suitsutoru" on nagu lahtitehtud karploom. Ses mõttes, et inimesed on peategelasteks jutu alguse- ja lõpulõigus (karbi pooled) ja vahepeal veedame aega Veenuse elanikega (karbi sisu).Kui karbi kaante kohta pole eriti paha sõna öelda, siis karbi sisu on nagu kontrastiks eriti jube.
Lääne oludes võiks kahtlustada, et SV on käinud kirjakunsti kiirkursustel, kus on kuulnud, et kõrge kunsti nimel tuleb kasuks kui suurem osa tekstist dialoogi pressida.See võib isegi tõsi olla, aga see ei käi päris nii, et hakkan pihta ja muudkui tuleb.Veskimehe dialoog on lihtsalt loetamatu.
Sest see, mis Veenusel toimub (või mida lugeja dialoogi kaudu tajub) on parimal juhul tõeline tohuvabohu ja lahtiste uste päev psühhoneuroloogiahaiglas, mida on väga väsitav lugeda.
Veskimehe dialoogi on raske lugeda ennekõike tema hajuvuse tõttu. Tõenäoliselt tuleb Veenuse kõrge temperatuuri kaela ajada, et tema elanike attention span võrdub ajaga mis kulub 3 sõna väljaütlemisele (seesama kõrge temperatuur enam-vähem välistab, et veenuslastele miski kunagi lumeräitsakat võiks meenutada). Sama kummaline on et peaaegu kõik Veskimehe tegelased räägivad ühetaolist pooleverelist slängi, pesitsegu nad maal või Betelgeusel.
2000. a. kirjutas SV loo "Naeratus aastate tagant", mis on paljude meelest eestikeelse ulme tipplugu ja hiilgas ennekõike stiilitunnetusega. Järgnenud teoste valguses on raske näha, kust see tekst tuli ja võib oletada, et nimetatud meistritöö kukkus SVl täiesti kogemata välja.
Sest ehkki keegi ei tea, mis on sündinud SV kirjutuslaual paari viimase aasta jooksul, on see mis seal sündinust välja paistab, üsna nutune. Käesolevast loost järgmine (mitte eriti kauge) aste on juba Osvald Soobli koolkond.
10.09.2014: üle lugenuna tõstan hinde "rahuldavale". Võimalik, et autor on teksti vahepeal üle toimetanud, aga kontrollida ei viitsi. Kolmest punktist rohkem anda ei võimalda lisaks kõigele eelöeldule ka fakt, et enne päris lõppu ei meenunud üldse, et olnuksin kunagi midagi sellist lugenud.
