Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kõver mets

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2002 (Fantaction)

Hinne
Hindajaid
3
11
9
0
0
Keskmine hinne
3.739
Arvustused (23)

Nagu tagakaane tekst ütleb, on tegu X-faililiku actioniga, sekka tiba romantikat ja killuke eesti folkloori.

Kuna ma ei oska hinnata sõjaväeromantikat ja igasugu muid sõjalisi kirjeldusi, siis jooksis osa teksti must mööda külgi maha.

Huvitav on märkida, et kirjastus ei kasutanud miskeid tsensuurilisi võtteid. Teksti mahlakus oleks kindlasti kannatanud, kui osa ütlusi oleks välja roogitud.

Üks märkus. Talunimi Undva on kahtlaselt tuttav, küll aga kohanimena. Undva külake asub Saaremaa lääneosas ja Undva ninas käivad abiellu astujad tornikesi ehitamas...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe kahju on kolme panna, aga mis teha...Miskipärast ootasin midagi eriti hõrku: vaatad esikaant, loed tagakaanelt lühidalt sisu kohta, vaatad autori nime ja kõik kokku peaks viimase peal nagu klappima. Veskimehe SF kraam mulle ei istu (asi pole autoris, vaid SF-is kui sellises), ent isegi tema raskemaid tekste on mingis mõttes huvitav lugeda, sest ta valdab kirjutamise kunsti suurepäraselt. Kuid see horrorsugemetega romaan ei rõõmustanud.

Kõigepealt häiris see mütoloogiliste tegelaste kamp: haldjad, libahundid, mardused. Peale selle, et nad kippusid lugemise ajal segi minema, olen lapsepõlvest nende olemuseks ja välimuseks midagi muud arvanud. Haldjad ja isegi libahundid on Eesti muinasjuttudes pigem positiivsed olevused. Elevandilaadsed teispoolsuse esindajad sobiksid pigem Aafrikasse. Üldse ma arvan, et Eesti rahvausundi tüüpide toomine ulmejuttu Eesti autori teoses on tupiktee: mida kaugemale tegevus Balti mere äärest viia, seda parem. Eksootika elab ikka kuskil kaugel, "lihtsate" ja "algupäraste" rahvaste juures. Eestis ei ole haldjaid ega libahunte, me teame ju seda.

Teiseks, (ma pole selle üle muidugi uhke, aga) mind häirib tekst, kus tegutsevad mulle ebameeldivad tegelased, eriti selline tekst, kus pole ühtegi inimest (või mitteinimest) kes mulle meeldiks. See pole muidugi kunstiline kriteerium, aga minu pandud hindele on see mõju avaldanud. "Kõvera metsa" tegelased on kas küllalt rumalad, kompleksides või siis kompleksideta, aga ikkagi suht nürid mehed (kes panevad samas pidevalt kildu - kahekümne kahe aastased Eesti ärimehed, relvastatud Rambod! - gimme a break).

Milleks oli vajalik sisse tuua sõbrameeste omavaheliste ja naistega suhete liin - salongiteater? Midagi see juurde ei andnud.
Üldiselt oli romaan suht talutav ja ootusi üles küttev kuni sinnani, kui "võlusauaga" teispoolsusesse mindi ja algas see haldjate värk. Sellest alates ei suutnud autor lugejale (vähemalt mulle) luua silme ette visuaalset pilti toimuvast, kirjeldused ei olnud elavad ja seda, mida Veskimees võis näha vaimusilmas, ei näinud mina. Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle romaan meeldis. Eriti siis kui alguse omavahelised mõttetud dialoogid lõppesid (mitte et mul midagi põhimõtteliselt dialoogide vastu oleks aga antud juhul ei kannata sisu küll mingit kriitikat, säärane muhe semudevaheline killurebimine, et vahepeal ei saanud midagi aru). Tegevuse kirjeldamisega sai aga autor hoopis paremini hakkama. Mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Fantaseerimisjulgus ja südikus säärase crazy asja kirjutamine ette võtta, väärivad tunnustust. On julgetud asjaga lõpuni välja minna, kindlal käel, ega hakatud põdema, kas see usutav võiks olla või mitte. Nii et siin tekibki väike vastuolu tagakaanel lubatuga. Romaani üritatakse turustada x-faililiku actioni pähe, mis laie lugejate masse ostma peaks panema. Laiad massid aga nii zhanriulmelist kraami aga eriti ei seedi... ehkki tunda on, et autor veidi laiatarbekaupa kohati teha püüab. "Neli" tuleb mitme subjektiivse asjaolu eest. Positiivsed poisid on varustatud ikka liiga hästi kõigeks väikseks erasõjaks vajalikuga (relvad, sidemed, kogemused, moraal). Romaani teist poolt täidab katkematu action, mis mulle isiklikult väga tüütavaks muutus. Parimagi tahtmise juures ei kujuta ma meie reaalsuses ette sellist kokkulepet Eesti, Vene ja NATO vahel, millele too silt metsas viitas. Iseäranis too silt oli rohkem fantastiline kui kõik elakute hordid kokku. Autori stiil on jätkuvalt selline, et loo tagamaade mõistmiseks peab lugeja infot tegelaste dialogidest välja peedistama ja ühtegi normaalset meetodit selleks pole. Hinne, nagu öeldud, märgib julgust taolise asja kirjutamine ette võtta. "Viie" üle võiks kaaluda, kui lugu oleks teostatud hoopis teiste tegelastega ja teises võtmes.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt päris asjalik ajaviide. Tegelased küll ei häirinud, on hullemaidki ette tulnud. Mütoloogilised tegelased kah vastukarva pole. Too lõpueelne hir mus kõmmutamine oli, aga sihuke üsna omapäratu asi, hunnik laipu, paugud, plahvatused, tulesambad, nagu arvutimäng.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni ysna l6pulehekylgedeni ei olnud hinne hoopiski nii k6rge nagu kallid kaasarvustajad praegu näevad. Ei olnud see hinne isegi mitte sinna "hea" poole, ehkki tugev "rahuldav" oli tema kyll. Ytlen ka kohe välja p6hjuse, miks asi nii oli. Ei seganud mind sugugi need sinatsed noored rambod, kes nagu muuseas olid hambuni relvastatud. Ei seganud mind sugugi ka nende omavaheliste suhete klaarimised ja tegamaade selgitused. Segas eeskätt selle va minategelase LOLLUS ja nii yhele poole vildak maailmavaade, kui seda olla yldse saab. Minu suureks r66muks suutis l6pp mind siiski autori sympaatiatest ja arvamistest sotti saada ja seda suht kenal viisil.
Ysna kenasti oli aktsiooni kujutatud, kuigi minu maitse jaoks oli sodi terakene liiast. Kummaline on minu jaoks see, et kohati tundub autroile vägagi selge olevat, et millisest otsast automaatrelval kuul välja tuleb, kuid kohati ei ole endale päris selgeks tehtud sellesinatse vahendi efektiivsus (seda on m6neti ylehinnatud). Muidu ei ole eriti norimist, kena yhe6htu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev romaan on pisike, kuid siiski edasiminek võrreldes "ogalise päikese operatsiooniga".

Tüüpiliselt Veskimehele on teoses liiga palju tegelasi, suhteid, kõrvalepõikeid ja vihjamisi. Romaani koherentsemaks tegemisel on kaks teed, arusaamist hõlbustava materjali juurde kirjutamine või ülearuse väljarookimine. Antud juhul sobiks vist paremini teine variant, kuid trükki jõudnud kujul pole sisuliselt üsna lihtsakoeline romaan eriti lugejasõbralik.

Teiseks häirib pidev üleolev hinnangute pildumine. Peaasjalikult inimestele, kes pole läbinud eriväeosa väljaõpet, aga siin oli ka muud. Kui see annab teosele n.-ö. poliitilise varjundi ja seda viimast tuleks kas Eesti oludes või üleüldse positiivseks nähtuseks pidada, siis kardan, et nii võõrutatakse pikapeale lugejad, kellele autori elulised tõekspidamised korda ei lähe. Tõenäoliselt on selliseid lugejaid siiski enamus.

Kolmandaks kummaline pidetus reaalse maailmaga. Kui see punt mehi on tõesti viimane sats, kes Nõuk. armeese läks, siis peab nende sünniaasta olema maksimaalselt 1971, mis omakorda annab romaani tegevuse ajaks 1993. aasta. Telesarja X-failid, mida nimetatakse nii tagakaanel kui teksti sees tegelaste omavahelises suhtluses, pilootosa esietendus 1993. aasta lõpus ja ei ole mingitpidi võimalik, et loo tegelastel sellest aimu oleks olnud. Iridium, mille satelliitsüsteemi telefonide kasutamisele vihjatakse, alustas hoopistükkis 1997. a. (vastavalt allikatele, mis internetist leida õnnestus), nii et siin on veel suurem ajanihe. Need on vaid paar näidet. No ei saa ennastunustavalt süübida teosesse, kus sind ehmatab üks vastuolu teise järel, eriti kui tegu on autoriga, kes arvustajana tõepära ja loogilisust oluliseks peab.

Samavõrd raske on kaasa elada ajastut arvestades parimal juhul poolhämarate asjadega tegelenud ja seadustele laias kaares kusenud firma afääridele.

Positiivset kah. Alguse ja lõpuga lugu on kirja pandud, võrreldes debüütromaaniga on see ka märksa terviklikum ja rohkem kirjandusteose moodid ning see lõpumadistamine allmaailmas mulle täitsa meeldis, hoolimata hirmsatest tapatalgutest, mis sellega kaasnesid (kirg tulirelvade ja nendega korda saadetava vastu on teoses küll nii valdav, et palju ei puudunud sellest, et loomuliku arenguna mõni tegelastest end relvaga rahuldama oleks asunud). Siiski on ka selle romaani juures tunne nagu autor pole teost peale punkti panemist läbi lugenud ega isegi mitte mõelnud kuidas lugejale naha vahele pugeda. Millest see lohakus ja hoolimatus tuleneb, ei tea.

Kogumuljeks on niisiis justkui Lew R. Bergi tegelased müttaksid mõnes Hargla kohaliku koloriidiga teoses ja mis sest välja tuleb. No on pisut reljeefsemad karakterid kui Bergil, aga vaid õige pisut, sest pinnapealne killurebimine saab olla vaid kaitsekiht varjamaks tegelikku mina.

Teksti loeti eesti keeles

Peategelased kohe üldse ei istunud. Kohati ajasid oma lolli slängiga isegi marru. Lõpus küll midagi üllatavat ei olnud, aga üsna lõbus oli madinat jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see 80ndate lõpu - 90ndate alguse õhustik, mis on sarnane kõigis sellelaadsetes tekstides, olgu või Alase "Plahvatus"-ki. Reaalsustevaheline piir tundus tollal - ja takkajärgi mõeldes veel enam - tõepoolest kuidagi õhuke, aeg oli ju segane ja inimesed sebisid oma syrrealistlikke asjatamisi õhusolevate suurte ning vaevuusutavate syndmuste varjus. Neid wannabe-ärimehi, kes tollal tõepoolest metalli vedasid ja automaatidega sehkendasid, oli märksa vähem kui neid, kes - eriti nyyd, mälestustes - tahtnuks sellised olla. Normaalses yhiskonnas on kõik taolised muidugi rudimendid, kelle ajale jalgu jäänud psyyhika vajab päriseluga kohanemisel meditsiinilist abi. Kuid unistada on ikkagi ilus.

Eks neid nõrku kylgi on siin mitu. Poisikeselik "tahaks-olla-matsu"-stiil on kahtlemata yks neist. Ja raamatu kandev idee paistab olevat instinktiivne hirmusegune viha igasuguse rahvamytoloogia vastu (mida siiski eriti hästi ei tunta). Karakterite psyhholoogia on ka nagu ta on, kord käib mingi sugundipikkuste võrdlemine, hetk hiljem lahatakse maaelanike psyyhikat - ja seda näiteks tyybi ees, kellega leht varem oldi nugade peal. Nojah. Poiskese asi.

Aga ajuti on päris armas. Ja ehkki juhmid mardused pole kuigi originaalne leiutis, on näiteks nendega peetav dialoog mõnus ja omapärane. Arenguruumi on, tugev kolm, peaaegu neli. Ikka parem kui Berg.

Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, yhest kyljest on hea meel lugeda kuidas ilma igasuguse eksortsismuseta kollidele kalashnikovi ja granaatidega mõista antakse et h.sapiens nalja ei tunne. Teisest kyljest ei oska ma kuidagi nõustuda Andriga selles et Ogalisega võrreldes edasiminek.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline Veskimehe teks oma heade ja halbade külgedega. Meeldis rohkem kui "Operatsioon "Ogaline Päike". Hea ja puhas action, segatud nati horroriga. Korralik ajaviide, mida saab igal hetkel kätte võtta ja naudinguga lugeda.

Mis mind häiris lugemisel (ja mis on tüüpilised ka enamustele teistele Veskimehe tekstidele), oli tegelaste kriipsujukulisus. Samuti oli kohati liigagi palju dialoogi (vahest ülearugi) ja tegelaste omavahelised suhted jäid kohati arusaamatuks. Siiski annan raamatule tugeva "4".

Teksti loeti eesti keeles

Teos oli muidu hea ja omapärane,huvitav segu x-files`ist ja folkloorist, kuid osad asjad jäid siiski segama.Näiteks, kas ei oleks pidanud koopas sellise pommitamise peale mingit varingut toimuma?Mulle jäi ka segaseks see mis tööd nimitegelane oma tavalises elus tegi, et suutis leida nii palju vaba aega ja raha, et muretseda endale hulgi lakemoona.Oli huvitav lugeda kahe nooruki hästi kirjeldatud süütuse kaotamisest Veskimehe silme läbi.Ütlen, et teos oli hea (tundus nagu oleks üks neist Veskimehe nooruses sahtlisse kirjutatud mõttest, mille ta välja on kaevanud), kuid saab ka paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Algus häälestas natuke teisele lainele, kui raamat tegelikult oli. Meeldis ja ei meeldinud ka. Närvidele käis peategelane, kes oli (ütleme ausalt) ikka päris loll. Ja ega kogu ülejäänud kamp sugugi targem polnud. Ajaviitena päris hea, palju möllu ja madistamist ning sekka natuke müstikat (mida oleks võinud natuke rohkem olla), aga mina ootasin hoopis midagi muud. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Spoilud.

Võib öelda, et suure osa tegevuse point, milleks siis on vastujooksvate tegelaste killimine, nagu tõepoolest mõnes arvutimängus, meenutas Bergi, kuid kirjeldused olid märksa paremad ja vahepeal leidus rohkesti muid asju puudutavat teksti. Aga saab siiski nelja. Ega lool väga viga pole, aga poleks pidanud nii väga neid mõtetuid suhteid sisse toppima, mis tegelikult kuhugi ei viinud. Näitasid ainult, et Kroux läks Robyga tülli ja puha, kuid lõpus, kui "suurte pahade" vastu tuleb astuda, lepivad siiski ära. Imestama panev on, et viimasel retkel keegi maha ei kärvanud. Mul on imelik tunne, et kui Maniakkide Tänav oleks selle kirjutanud, poleks ükski inimene sealt koopast välja suutnud ronida ja lõpus oleksid haldjad kõik inimesed maha löönud. xD Siuke Happy End va. mõned surmad ja tülid. Kohe näha, et kaasaegne kirjandus-euro siin, euro seal. Koolis tehti kah euroremont-klassis ei ole isegi kraanikaussi, kus saaks lap märjaks teha, et tahvlit pesta. Peab jooksma peldikusse ja seal seda kastma.

Vene ajal vaevalt selline lugu oleks läbi lastud, kuigi ega seda eriti ei tea, kuna pole ise selle aja koormaid talunud, arvan seda vaid selle järgi, mida kuulnud olen. Eks ole ju valitsuse vastane, et peategelaseks on sell, kes laskis kroonust jalga. 8| Tegelastest olid vast elevandid kõige rumalamad, mõtetumad ja, nagu varemgi märgitud, vales keskkonnas. Lugesin siit läbi vaid paar esimest kommentaari ja imestan vaikselt, miks Silver Särale küll ei meeldi need mardused ja libahundid? Ise pole küll kunagi kohanud, et libahundid muistsetele eestlastele või kellele iganes väga oleks meeldinud. Vastupidi hoopis, alati vihatud ja tapetud. Aga eks see tema arvamus. Minu arvamus oleks, et yks parajalt värviline kamp oli. Haldjad olid imelikult nõrgad. Aga ega nemad ju ei teadnud, et inimesed nii tugevaks saanud, nii et võisid nõrgaks jääda, kuni inimese tavarelvad neid ei võta. Konservatiivsed mökud. ;D

Parem kui Veskimehe "Naeratus aastate tagant", mis oli siiamaani tema ainus tekst, mida lugenud olen. Ahjaa "Kõveras metsas" käis pidev "oskab relva õiget pidi hoida" korrutamine närvidele. Öelnud, et oskab lasta, tina panna vms aga njaaa.....

Teksti loeti eesti keeles

Imelik et see teos mulle alles nüüd ette sattus. Aga ennäe, üks Tühjade Pudelite Linna raamatuäri oli kuskilt kastitäie neid vanu raamatuid leidnud ja müüki paisanud. Tänu sellele on enamvähem kõik, mida selle teose kohta öelda on võimalik, siin juba varem ära öeldud ja mul jääb üle ainult määratleda, milliste eelarvustajatega siis mina ühte leeri kuulun. Lühidalt - Eesti rahvamütoloogiast tuntud tegelaste kujutamine just nii nagu Veskimees seda siin teeb oli mulle igati meeltmööda. Peategelaste naissuhted jäid kohati küll segaseks, aga eriti see ei häirinud. Madinastseenid tundusid ehk pisut trafaretsed, seda peab tunnistama. Autori soov lugejaid iga hinna eest oma maailmavaate pooldajateks värvata annab pisut häirivalt tunda, ent mitte nii tugevalt nagu "Kuu Ordu" tsüklis. Kokkuvõttes võib panna ühe pügala võrra kõrgema hinde kui lihtsalt "kõlbas lugeda". Aastal 2002 oleks ilmselt veel kõvem sõna tundunud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Siim Veskimehe teos, mis mulle kätte sattunud. Seetõttu ei oska seda ka võrrelda autori teiste töödega ega seda kuhugi paigutada. Lugedes romaani tagakaanel olevat tutvustust tekkis kohe pilt Hargla etno-horrori ja Bergi militaarulme sümbioosist. Teost lugenuna see ka nii on. Eesti folkloorile ning külamaastikule on juurde poogitud kamp kahtlasi sõdurpoisse, kes müttavad ringi magasinis uraaniga varustatud laskemoon ning kõmmutavad haldjaid ja muid kahtlasi olendeid. Raamatu esimene pool oli tunduvalt tugevam. Autor maalib väga usutava pildi külaühiskonnast ja seal valitsevatest hirmud ning suletusest. Lõpp, eelkõige sattumine haldjamaailma ja sealne veresaun jätsid küll kuidagi mageda ning lihtsakoelise mulje. Kokkuvõtteks siis hinne 3, raamat ei täitnud päris ootusi.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: