Veskimehe lühiromaan on omamoodi segu Clarke`ist, "Gondvana" aegsest Harglast ja viimase kümnendi anglo-ameerika SF-i peatrendidest (eriti novellakategooria hugoistidest ja nebulistidest). Esimest aimub eelkõige detailsetest (ja meisterlikest) tehnitsistlikest kirjeldustest, teist kohati kerget toimetamist vajavast stiilist, kolmandat suhteliselt sündmustevaesest tegevusliinist, kus pearõhk ulmelise keskkonna väljajoonistamisel ning põhitegelaste siseelu kajastamisel ja nende eetilis-filosoofilistel otsingutel. Tulemus pole kokkuvõttes sugugi halb, kuigi arenguruumi kahtlemata veel on. "Nelja" "viie" asemel panen siiski mitte niivõrd stilistilistest puudustest, kuivõrd oma rikutud maitsest lähtudes - nagu olen Clarke`i puhul varem öelnud, on mul pisuke allergia päikesesüsteemi raamidesse kammitsetud SF-i vastu ja nö. "karm liin" ulmes on mulle miskipärast hingelähedasem, kui suhteliselt pastelsetes toonides maalitud ja optimismist kantud tulevikumaailm. Aga nagu öeldud, ei ole see autori viga, vaid minu hoiaku probleem...
Puhtobjektiivselt võttes on igatahes tegu ühe tähelepanuväärsema pikema ulmeteosega möödunud aastal eesti autori sulest (õigemini küll klaviatuurist).