Algus tekitas kerge pettumuse: jutte, kus ülimõistus kellegagi ühendust võtab ja tema pähe sõnu sosistab, on loetud küll ning enamasti on nad jama. Kuid see jutt nii-öelda veab välja.
Peategelane, elus pettunud tüüp, kes ei armasta midagi ega kedagi (peale iseenene?), leiab oma õnne. Või kas leiab? Ta ei tunnegi ju Jane`i, vaid ainult oma kujutlust Jane`ist. Nii et eks näe...
Jutud, kus keegi kavala riistapuu abil minevikust, tulevikust või paralleelmaailmadest kauneid naisi pumpab, on stereotüüp. Iseenesest mitte paha, enamik suuri meistreid on sellest jutte treinud. Aga jutt lõpeb liiga vara. Mis saab edasi? Kuidas seletab peategelane oma välimuse muutust? Kahtlustan, et varsti selgitavad talle uurijad: Teie välimus ja sõrmejäljed ei ole selle mehe omad. Kuhu te matsite noormehe, kelle te tapsite kulla pärast ja kellena te nüüd esinete? Mõrvasüüdistusest ta loomulikult pääseb, sest puudub corpus delicti, laip. Kuid hullumajast? Ei julge pakkuda.
Kunstlikult loodud pealtnäha ideaalne keha ei pruugi aga ideaalne olla praktikas. Sellestki saaks hea jutu.
Peategelane, elus pettunud tüüp, kes ei armasta midagi ega kedagi (peale iseenene?), leiab oma õnne. Või kas leiab? Ta ei tunnegi ju Jane`i, vaid ainult oma kujutlust Jane`ist. Nii et eks näe...
Jutud, kus keegi kavala riistapuu abil minevikust, tulevikust või paralleelmaailmadest kauneid naisi pumpab, on stereotüüp. Iseenesest mitte paha, enamik suuri meistreid on sellest jutte treinud. Aga jutt lõpeb liiga vara. Mis saab edasi? Kuidas seletab peategelane oma välimuse muutust? Kahtlustan, et varsti selgitavad talle uurijad: Teie välimus ja sõrmejäljed ei ole selle mehe omad. Kuhu te matsite noormehe, kelle te tapsite kulla pärast ja kellena te nüüd esinete? Mõrvasüüdistusest ta loomulikult pääseb, sest puudub corpus delicti, laip. Kuid hullumajast? Ei julge pakkuda.
Kunstlikult loodud pealtnäha ideaalne keha ei pruugi aga ideaalne olla praktikas. Sellestki saaks hea jutu.