Millalgi XX sajandi lõpul läks kogu maailm kuradile (miks, sellest otsesõnu ei räägita, aga iga matski saab aru, et tuumasõda). Viissada aastat hiljem on ellujäänud rahvas juba niipalju kosunud, et tekkinud primitiivkristlik kultuur jätab endast maha kirjalikke tunnismärke. Ka see läheb kuradile (miks, sellest otsesõnu ei räägita, ent hea fantaasiaga lugeja saab teha vägagi mitu oletust). 1200 aastat hiljem on tekkinud taas uus tsivilisatsioon, mis nüüd püüab arheoloogiliste leidude põhjal öelda midagi oma ajahämusse kadunud eelkäijate kohta. Ja see pole üldsegi lihtne, sest XX sajandi argisõnad olid juba 500 aasta hiljem kaotanud igasuguse otsese tähenduse, 1200 aastat hiljem aga tekitavad ainult hämmingut. Loed tulevikuinimeste traktaati "teise käe kaubanduse" kohta ja lai muie ronib iseenesest näole. XX sajand muide on tulevikuinimeste jaoks tuntud kui "prügimägede kultuur"...
Raamatu legend on järgmine: trükis on välja antud XXXII sajandil ja selles on ära toodud poolsada sageli kontekstivälist ja ülilühikest XXV sajandist pärit kirjalikku ja kommenteeritud dokumenti, millest enamik on seotud XX sajandi lõpu sündmustega. Enamik neist dokumentidest on pärit Müncheni varemetevälja uurinud preestri päevikust. (Raamatu ainuke minipuudus ongi see, et kogu tekst on 101% Müncheni-keskne. Aga 3 minutit kasvõi Wikipedia seltsis aitab sellest üle).
Sisuliselt on tegu 3 täiesti eraldi looga. Ei, valetan -- kolme täiesti eraldi loo kaleidoskoopiliste kildudega. XX sajandi viimased tsiviliseeritud nädalad, selle viletsus, kaos ja häving -- XXV sajandi kiretu kristliku butafooriaga vürtsitatud argipäevaaruanded -- ja nende aruannete tõsised kommentaarid XXXII sajandi teadlastelt. Tõesõna, ei oskagi öelda, milline neist kolmest on parim. Esimest oskad võrrelda, teine tekitab pehmelt öelda kibemõru lootusetuse tunde, kolmas sealsamas aga annab eelmisele paraja annuse absurdimaitset juurde. Võtame näiteks ühe kirja, kus talupojad paluvad luba maha kiskuda Autobahni sambad ja võimu juures olev püha isa neile seletab, et seda ei tohi teha, sest kuigi me enam ei oska kasutada seda Autobahni, siis meie esiisadele oli see monument püha. Või kui kaevajad jõuavad sügavaimasse punkrisse elusalt maetute hüvastijätukirjadeni, siis nenditakse ilma igasuguse traagikata, et need siin pidid küll olema kas vürstid või kuningad või (aupaklikult) koguni Bossid...
Lühidalt kokkuvõtteks öeldes -- mul on siiralt kahju teist kõigist, kes te jätate selle raamatu keelebarjääri tõttu lugemata!