Lühike sisukokkuvõte: 1. osas saab peategelase, kergelt nihutatud katusega 13-aastase poisi vend tööl surma, jääb ühe masina vahele. Poiss saab venna töökoha endale, hakkab jõudumööda semmima venna tüdrukuga, kes napilt "pääses" leseseisusest ja siis tundub talle, et masinad tahaksid talle nagu midagi öelda... 2. osa peategelane on neegritarist naispolitseinik, 38, kelle töö on igasuguste hullude kõnesid vastu võtta ja otsustada, kas tegemist ohutu hulluga või tõelise terroristiga. Siis hakkavad toimuma väga erilised pommiplahvatused -- poisikesed, kes väidavad end kuuluvat mingisse perekonda, valivad suht juhuslikult ohvri, haaravad tema ümbert kinni ja lasevad keha ümber asetatud lõhkeainega ennast ja ohvri õhku... 3. osa peategelane on tehisolend, kelle eksistents on ebaseaduslikuks kuulutatud. Ta põgeneb ja kild informatsiooni, mis talle kunagi sisse on programmeeritud, käsib tal teatud kuupäeval teatud kohas olla. Ta põgeneb koos ühe tulnukast sisalikuga ja teel kohatakse üht poisikest, kelle ta ema on värdjaks muutnud, võttes raseduse ajal ravimeid, mis küll tõstvat intelligentsi, kuid millel on teada katastroofilised kõrvaltoimed. Kuhu ja milleks, ära ei räägi, mainin vaid , et nii totrad ja lapsikud tehnilised lahendused on üldiselt viimased 70 aastat out...
Ma tegelikult ei taha pikka arvustust kirjutada, sest seda pole see autor ja raamat lihtsalt ära teeninud. Ma muidugi saan aru, mida ta nende kolme üksteisest pooleteise sajandi taha paigautatud episoodiga öelda tahtis, aga ma ei ole temaga nõus. Üks huvitav paralleel -- raamatu esimese osa peategelane tsiteerib kogu aeg Walt Whitmani luulet mehe ainsaks jäänud vabavärsilisest luulekogust "Rohulehed" (Leaves of Grass), mida autor kogu elu läbi erinevate trükkide täiendas ja pikemaks kirjutas, ja poiss saab Whitmani endaga korra kokku kah; raamatu viimases osas tsiteerib üks robotilaadne olevus kogu aeg Whitmani. Tegelesin just jaanuaris Zelazny "Teemärkide" (Roadmarks) väljaandmisega ja seal on rääkivad raamatarvutid, üks neist "Rohulehed". Hm, võib-olla just sellepärast tundub Cunninghami versioon mulle eriti küündimatu... Ühesõnaga, see on suhteliselt hea tühikirjandusteos mulle sobimatu sõnumiga ja vilets ulme. Aga lugemist ma ei kahetse.