Sidewise in Time on jutukogu, mis pakub väikest väljavõtet Murray Leinsteri aastakümnete pikkusest ja viljakast loomingust. Siin tunduvad olevat praktiliselt kõik tema tuntuimad lood sees, kuigi "best of" kogumiku silti sellele otseselt pandud ei ole (samas tagantjärele mõeldes oleks seda võinud teha küll).
1. Sidewise in Time (1934) 8/10
Maad tabab ootamatult ajakatastroof, kus erinevate ajajoonte universumid ootamatult üksteise vahele kiiluvad. Nii satuvadki inimesed kaasaegsetest Ühendriikidest kõrvuti maailmadega, kus Ameerika mandrit valitsevad hoopis hiinlased, roomlased või viikingid. Kõike seda oli ette näinud ainult üks kolkaülikooli matemaatikaprofessor.
Alustuseks kohe üks täitsa tugev lugu, mis oli veel ka põhimõtteliselt esimene omataoline. Mulle meeldib, kuidas ettenägeliku professori plaanid hakkavad põhimõtteliselt esimesest hetkest viltu vedama ja näitavad, et maailmavalitsejaks hakkamine pole nii lihtne midagi. Loo järgi on nime saanud ka alternatiivajaloo kirjandusauhind (Sidewise Award).
2. The Runaway Skyscraper (1919) 6/10
Manhattanil asuvas pilvelõhkujas kontorit pidav noor insener on mures - tema ettevõte hakkab pankrotti minema. Kuid siis hakkab talle aknast välja vaadates silma midagi veidrat, nimelt on maailm hakanud liikuma tagurpidi ja seda aina suurema kiirusega...
See on siis autori esimene ulmelugu (mõned seiklusjutud olid tal avaldatud ka varem) ja sellisena päris hea! See võlgneb muidugi päris palju H. G. Wellsi "Ajamasinale", aga sellele viidatakse ka teksti sees. Kuskil lõpupoole, kui õnnelikud pääsemised tulevad järjest mängu, kaotab lugu palju oma võlust, aga seni on see üllatavalt huvitav.
3. The Mad Planet (1920) 4/10
Maapõuest vabanenud süsihappegaas on pannud globaalse soojenemise täistuuridel kiirenema. Kümneid tuhandeid aastaid hiljem on Maa lämmatav kasvuhoone, kus valitsevad vaid seened ja putukad. Ainsad ellujäänud imetajad on inimeste järeltulijad, kes on aga unustanud isegi tule ja tööriistad.
Siin on nüüd hästi-hästi palju selle veidra tulevikumaailma kirjeldusi ja lugu ise on ainult peategelase ringkäik selles koos samaaegse mehistumisega. Kirjeldada autor oskab, aga see lugu on umbes kolm korda pikem kui vaja oleks. See varane nägemus maailma soojenemisest on muidugi huvitav.
4. Politics (1932) 3/10
Ameerika Ühendriigid on just saanud sõjas Vaiksel ookeanil kohutava kaotuse ja enamus tema laevastikust on nüüd merepõhjas. Sõjavastane liikumine nõuab kiiret rahu ja võimulolev partei on sellega juba nõus. Samas on viimase ja parima super-lahingulaeva meeskonnal teised plaanid.
See lugu on suhteliselt sirgjooneline merelahingu-seiklus. Kirjanduslik väärtus on siin üsna madal, kuid huvitav on muidugi vaadata seda, kuidas USA-Jaapani konflikti Vaiksel ookeanil ennustab autor sellega ette juba aastaid enne sõja algust tegelikkuses.
5. Proxima Centauri (1935) 7/10
Inimkond on hakkama saanud oma suurima projektiga, nimelt ehitanud ja lähima tähe poole teele saatnud ühe uurimis-kosmoselaeva. Kuid laevas on pika teekonna jooksul üles kerkinud probleeme ning kohale jõudes avastatakse, et neid ootavad nähtavasti vaenulikult meelestatud tulnukate laevad.
Tegemist on natuke vana kooli stiilis ulmelooga, aga siin on üllatavalt palju huvitavat. Põlvkondade vahelised konfliktid pikaajalisel tähelaevasõidul näiteks, lisaks pole ma kunagi näinud lihasööjatest taimedest põlvnevaid tulnukaid (väga äge idee). Loos on veel mitmeid käike, mis pakuvad ootamatuid üllatusi. Kokkuvõttes tubli tükk!
6. First Contact (1945) 9/10
Uurimisretke olev inimeste kosmoselaev kohtub esmakordselt tulnukate kosmoselaevaga. Esialgu alustatakse ettevaatlikku suhtlust, siis aga ilmneb keeruline dilemma. Kuigi sõbralikud, ei usalda kumbki pool teineteist ja ainsaks lahenduseks tundub olevat ikkagi sõda.
Mulle tegelikult tohutult meeldivad sellised lood, kus on vaja mingi pealtnäha võimatu ülesanne lahendada. Jah, siin on ka oma eetiline dimensioon, aga sisuliselt ei ole tegemist eetilise dilemmaga vaid tehnilise mõistatusega. Tõesti hea töö ja mul on hea meel, et sellele tagantjärele ka retro-Hugo auhind anti.
7. A Logic Named Joe (1946) 8/10
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
8. De Profundis (1945) 7/10
Merepõhjas elavate hiiglaslike mõistuslike olendite arvates on maailm väga lihtne - see on kivist kera vedelikust sisuga, kus rõhk on kera pinna juures kõige suurem ja kahaneb kera tuuma poole minnes. Tuumas asub maagiline substants nimega "õhk". Kuid mis saab siis, kui nende juurde langeb veider ese, mis sisaldab tillukesi mõistuslikke olendeid?
Jälle üks sedasorti lugu, mis mulle lihtsalt meeldib. Kuigi ega see nüüd objektiivselt nii eriline ei ole, aga igasugune võõra intelligentsi vaatepunktist (ja sellisena hästi) kirjutatud lugu läheb mulle korda. Lihtsalt hea.
9. If You Was a Moklin (1951) 8/10
Planeet Moklin ja selle elanikud moklinid tunduvad moodustavat nagu maapealse paradiisi. Kohapeal kaubandusposti pidavaid inimesi koheldakse kui parimaid sõpru. Kuid moklinitel on omadus üle võtta nende isikute välimust ja iseloomu, keda nad väga imetlevad ja varsti on mõned neist inimestega äravahetamiseni sarnased...
Inimeste kuju ja näo võtvate tulnukate lugusid on kirjutatud mitmeid, aga tavaliselt on tulnukad seal pahatahtlikud. Selle loo teeb eriliseks, et moklinid on tõesti läbinisti head, lihtsalt... teistsugused. Lõpupuänt on isegi natuke õõvastav, kuid samas täiesti arusaadav ja usutav, mis teebki selle heaks.
10. Exploration Team (1956) 8/10
Metsikule planeedile saabub inspektor, kes peaks kohalikku, robotite abil rajatud kaevanduskolooniat üle vaatama. Ta satub aga mingi veidra ebaseadusliku asunduse rajanud mehe juurde, kes elab koos kotka ja hiiglaslike karudega. Nagu ilmneb, on kohaliku looduse metsikud loomad robotikoloonia maatasa teinud.
See lugu on siinmail ilmselt kõige tuntum, sest ilmus see ju väga heas tõlkes legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile". See on tõesti hea lugu, oma selge sõnumi ja väga küpse teostusega - Ain Raitviir tegi omal ajal ikka häid valikuid. See sai omal ajal ka Hugo auhinna (vahest kõige suurem tunnustus, mis Leinster eluajal sai).
Ma pean ütlema, et nii head kogumikku ei julgenud ma siit küll oodata, eelkõige seetõttu, et Leinsteril on selline pulp-fiction autori maine. Ühest küljest võib ju arvata, et tema ligikaudu 150st jutust ja lühiromaanist saab kümme väga head juttu ikka kätte, kuid kirjutamine pole päris selline numbrite mäng ning mõni võib ka eluaeg tühja tööd teha.
Tõsi, kõik lood polnud siin päris suurepärased, kuid ma saan kindlasti aru autori esimesena ilmunud loo kaasamisest (ning see teenib ka "hea" täiesti välja). Merelahingu-lugu ja ülekuumenenud Maa lugu on tõenäoliselt võetud illustreerima autori ettenägemisvõimet ja sellistena võib neid tunnustada küll, isegi kui kirjanduslikult nad väga ei paku.
Aga kõik teised lood olid sellised, mida oleks hea meel isegi suurematelt meistritelt oodata. Kui keegi arvas varem, et ehk Leinster kirjutaski ainult ühe hea loo (seesama antoloogias ilmunud "Uurimismeeskond"), siis siinne kogumik parandab selle arvamuse tõenäoliselt päris kiiresti.
Hinnang: 8/10 (madalamat oleks patt panna)
1. Sidewise in Time (1934) 8/10
Maad tabab ootamatult ajakatastroof, kus erinevate ajajoonte universumid ootamatult üksteise vahele kiiluvad. Nii satuvadki inimesed kaasaegsetest Ühendriikidest kõrvuti maailmadega, kus Ameerika mandrit valitsevad hoopis hiinlased, roomlased või viikingid. Kõike seda oli ette näinud ainult üks kolkaülikooli matemaatikaprofessor.
Alustuseks kohe üks täitsa tugev lugu, mis oli veel ka põhimõtteliselt esimene omataoline. Mulle meeldib, kuidas ettenägeliku professori plaanid hakkavad põhimõtteliselt esimesest hetkest viltu vedama ja näitavad, et maailmavalitsejaks hakkamine pole nii lihtne midagi. Loo järgi on nime saanud ka alternatiivajaloo kirjandusauhind (Sidewise Award).
2. The Runaway Skyscraper (1919) 6/10
Manhattanil asuvas pilvelõhkujas kontorit pidav noor insener on mures - tema ettevõte hakkab pankrotti minema. Kuid siis hakkab talle aknast välja vaadates silma midagi veidrat, nimelt on maailm hakanud liikuma tagurpidi ja seda aina suurema kiirusega...
See on siis autori esimene ulmelugu (mõned seiklusjutud olid tal avaldatud ka varem) ja sellisena päris hea! See võlgneb muidugi päris palju H. G. Wellsi "Ajamasinale", aga sellele viidatakse ka teksti sees. Kuskil lõpupoole, kui õnnelikud pääsemised tulevad järjest mängu, kaotab lugu palju oma võlust, aga seni on see üllatavalt huvitav.
3. The Mad Planet (1920) 4/10
Maapõuest vabanenud süsihappegaas on pannud globaalse soojenemise täistuuridel kiirenema. Kümneid tuhandeid aastaid hiljem on Maa lämmatav kasvuhoone, kus valitsevad vaid seened ja putukad. Ainsad ellujäänud imetajad on inimeste järeltulijad, kes on aga unustanud isegi tule ja tööriistad.
Siin on nüüd hästi-hästi palju selle veidra tulevikumaailma kirjeldusi ja lugu ise on ainult peategelase ringkäik selles koos samaaegse mehistumisega. Kirjeldada autor oskab, aga see lugu on umbes kolm korda pikem kui vaja oleks. See varane nägemus maailma soojenemisest on muidugi huvitav.
4. Politics (1932) 3/10
Ameerika Ühendriigid on just saanud sõjas Vaiksel ookeanil kohutava kaotuse ja enamus tema laevastikust on nüüd merepõhjas. Sõjavastane liikumine nõuab kiiret rahu ja võimulolev partei on sellega juba nõus. Samas on viimase ja parima super-lahingulaeva meeskonnal teised plaanid.
See lugu on suhteliselt sirgjooneline merelahingu-seiklus. Kirjanduslik väärtus on siin üsna madal, kuid huvitav on muidugi vaadata seda, kuidas USA-Jaapani konflikti Vaiksel ookeanil ennustab autor sellega ette juba aastaid enne sõja algust tegelikkuses.
5. Proxima Centauri (1935) 7/10
Inimkond on hakkama saanud oma suurima projektiga, nimelt ehitanud ja lähima tähe poole teele saatnud ühe uurimis-kosmoselaeva. Kuid laevas on pika teekonna jooksul üles kerkinud probleeme ning kohale jõudes avastatakse, et neid ootavad nähtavasti vaenulikult meelestatud tulnukate laevad.
Tegemist on natuke vana kooli stiilis ulmelooga, aga siin on üllatavalt palju huvitavat. Põlvkondade vahelised konfliktid pikaajalisel tähelaevasõidul näiteks, lisaks pole ma kunagi näinud lihasööjatest taimedest põlvnevaid tulnukaid (väga äge idee). Loos on veel mitmeid käike, mis pakuvad ootamatuid üllatusi. Kokkuvõttes tubli tükk!
6. First Contact (1945) 9/10
Uurimisretke olev inimeste kosmoselaev kohtub esmakordselt tulnukate kosmoselaevaga. Esialgu alustatakse ettevaatlikku suhtlust, siis aga ilmneb keeruline dilemma. Kuigi sõbralikud, ei usalda kumbki pool teineteist ja ainsaks lahenduseks tundub olevat ikkagi sõda.
Mulle tegelikult tohutult meeldivad sellised lood, kus on vaja mingi pealtnäha võimatu ülesanne lahendada. Jah, siin on ka oma eetiline dimensioon, aga sisuliselt ei ole tegemist eetilise dilemmaga vaid tehnilise mõistatusega. Tõesti hea töö ja mul on hea meel, et sellele tagantjärele ka retro-Hugo auhind anti.
7. A Logic Named Joe (1946) 8/10
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
8. De Profundis (1945) 7/10
Merepõhjas elavate hiiglaslike mõistuslike olendite arvates on maailm väga lihtne - see on kivist kera vedelikust sisuga, kus rõhk on kera pinna juures kõige suurem ja kahaneb kera tuuma poole minnes. Tuumas asub maagiline substants nimega "õhk". Kuid mis saab siis, kui nende juurde langeb veider ese, mis sisaldab tillukesi mõistuslikke olendeid?
Jälle üks sedasorti lugu, mis mulle lihtsalt meeldib. Kuigi ega see nüüd objektiivselt nii eriline ei ole, aga igasugune võõra intelligentsi vaatepunktist (ja sellisena hästi) kirjutatud lugu läheb mulle korda. Lihtsalt hea.
9. If You Was a Moklin (1951) 8/10
Planeet Moklin ja selle elanikud moklinid tunduvad moodustavat nagu maapealse paradiisi. Kohapeal kaubandusposti pidavaid inimesi koheldakse kui parimaid sõpru. Kuid moklinitel on omadus üle võtta nende isikute välimust ja iseloomu, keda nad väga imetlevad ja varsti on mõned neist inimestega äravahetamiseni sarnased...
Inimeste kuju ja näo võtvate tulnukate lugusid on kirjutatud mitmeid, aga tavaliselt on tulnukad seal pahatahtlikud. Selle loo teeb eriliseks, et moklinid on tõesti läbinisti head, lihtsalt... teistsugused. Lõpupuänt on isegi natuke õõvastav, kuid samas täiesti arusaadav ja usutav, mis teebki selle heaks.
10. Exploration Team (1956) 8/10
Metsikule planeedile saabub inspektor, kes peaks kohalikku, robotite abil rajatud kaevanduskolooniat üle vaatama. Ta satub aga mingi veidra ebaseadusliku asunduse rajanud mehe juurde, kes elab koos kotka ja hiiglaslike karudega. Nagu ilmneb, on kohaliku looduse metsikud loomad robotikoloonia maatasa teinud.
See lugu on siinmail ilmselt kõige tuntum, sest ilmus see ju väga heas tõlkes legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile". See on tõesti hea lugu, oma selge sõnumi ja väga küpse teostusega - Ain Raitviir tegi omal ajal ikka häid valikuid. See sai omal ajal ka Hugo auhinna (vahest kõige suurem tunnustus, mis Leinster eluajal sai).
Ma pean ütlema, et nii head kogumikku ei julgenud ma siit küll oodata, eelkõige seetõttu, et Leinsteril on selline pulp-fiction autori maine. Ühest küljest võib ju arvata, et tema ligikaudu 150st jutust ja lühiromaanist saab kümme väga head juttu ikka kätte, kuid kirjutamine pole päris selline numbrite mäng ning mõni võib ka eluaeg tühja tööd teha.
Tõsi, kõik lood polnud siin päris suurepärased, kuid ma saan kindlasti aru autori esimesena ilmunud loo kaasamisest (ning see teenib ka "hea" täiesti välja). Merelahingu-lugu ja ülekuumenenud Maa lugu on tõenäoliselt võetud illustreerima autori ettenägemisvõimet ja sellistena võib neid tunnustada küll, isegi kui kirjanduslikult nad väga ei paku.
Aga kõik teised lood olid sellised, mida oleks hea meel isegi suurematelt meistritelt oodata. Kui keegi arvas varem, et ehk Leinster kirjutaski ainult ühe hea loo (seesama antoloogias ilmunud "Uurimismeeskond"), siis siinne kogumik parandab selle arvamuse tõenäoliselt päris kiiresti.
Hinnang: 8/10 (madalamat oleks patt panna)