Siinarvustatav lühiromaan on üsna seal tipu ligidal... noh, selline neli pluss lugu. Pluss tuleb just selle esmatrükist möödunud aja tõtttu – tänapäeval mõjub tekst üsna naiivselt ja üheplaaniliselt. Kuid alati tuleb arvesse võtta ka kirjutamise aega ning 1935. aastal oli see ikka ilgelt kõva sõna. Lühiromaan kõlbab loomulikult ka tänapäeval lugeda, kuid lugeja vaimustus kipub selline ürgse foliandi leidnud ajaloolase oma olema...
Maalased on ehitanud esimese tähelaeva ning on teksti alguses jõudnud pealkirjas näidatud koha ligidusse. Elu laevas on küllaltki karm ning meenutab sellist keskeltläbi diktatuuri. Ohvitserid on sulgunud juhtimiskeskuse lähedusse ning on pärast mässu ka ainukseed relvakandjad laevas. Laeva kapten (kes ühtlasi on laeva konstruktor ja ekspeditsiooni initsiaator) omab laevas parktiliselt piiramatut võimu. Kaptenil on tütar, kes meeldib kahele noormehele. Üks neist on kapteni esimene abi, kuid tüdruku sümpaatia näib kuuluvat tollele teisele. Teine noormees on helge pea ja lahtiste kätega, kuid kahjuks ei kuulu ta ohvitseride hulka ning on seega mässaja. Just see teine noormees võtab vastu võõrad signaalid...
Teksti teevad heaks mitu olulist asja. Omal ajal oli loo trump ilmselt selles taimedest arenenud tsivilisatsioonis, kosmilises heitluses kahe tsivilisatsiooni vahel ning samuti ka melodramaatilise armuloo keerdkäikudes. See viimane on üsnagi huvitavalt (ja ka usutavalt) kirja pandud. Kuid mulle sümpatiseeris kõige rohkem selle tähelaeva «Adastra» elu-olu ja sotsiaalse struktuuri kirjeldus, aga samuti vaated elule pikal lennul. Murray Leinster paneb siin maha paljud sellised märgid mida hiljem pruugivad enamus klassikalisi põlvkondade laevade lugusid... Heinlein, Simak ja Aldiss tulid kohe meelde.