Kui Bron Hoddani nime kandev tehnilise taibuga nooruk lahkub piraatluse taimelavana tuntud koduplaneedilt Zan, sihiks tsivilisatsiooni keskus Walden, on tal 4 eesmärki: a) teha hiilgavat karjääri elektroonikuna b) saada piisavalt jõukaks c) abielluda sobiva kaunitariga d) surra kuulsa mehena. Õige pea näivad asjad sujuvat - käeulatuses on ihaldusväärne piiga ja ratsionaalne seadeldis, mille Bron on Waldeni energiasüsteemi jaoks välja nuputanud, peaks säästma miljoneid. Aga ei, kiiret edu lootnud insener-eksperimentaator arreteeritakse alusetu mõrvasüüdistusega. Pikk vanglakaristus näib vältimatuna. Bronil õnnestub planeedilt põgeneda, milles teda abistab keegi planeetidevahelise saadiku tiitlit omav tegelane. Uueks peatuspaigaks valib Bron arenguplaneedi, kus satub kohe uute sündmuste keskmesse. Meie kangelane on n.-ö. intelligentne inimene, oskab inimestega opereerida, suuremas hädas sätib kokku mingi asjakohase tehnilise nikerdise, ei saa ära ka unustada paart tosinat uinutipüssi, mis Bron ettenägelikult kaasa on haaranud; ja kui see ka ei aita tuleb nõu järele pöörduda põlisest piraadist vanaisa poole. Seda viimast vaimusilmas. Polegi vist mõtet lisada, et loo lõpuks on Bron suurema osa oma esialgsetest eesmärkidest täitnud, lisaks teinud õnnelikuks terve elu mõtte kaotanud kosmoseeskaadri ning peatanud tuntud universumi stagnatsioonist.
Põhimõtteliselt on isegi sellise süzhee peale võimalik head raamatut kirjutada. Aga selleks peab kardetavasti annet olema. Lugu on muidugi stiilinäide pulpulmest, kuid erakordselt tüütud on teksti "ilmestavad" mõttemõlgutused ühiskonna alustest, mis ilmselt lugeja harimiseks mõeldud ja maha on autor selle viljaga vaat et 60ndail saanud. Kui seda teost peetakse Leinsteri üheks parimaks, siis on tulemus selline, et ühtegi kirjaniku romaani mina enam nõus lugema pole.