Kolooniate inspektor Bordman on teel indiaani kolonistidega asustatud elutule kõrbeplaneedile Xosa Kahele. Pärast planeedi orbiidile jõudmist avastavad Bordman ja teine rohkem kaubaveole spetsialiseerunud kosmoselaeva Warlock kahest reisijast, Ameerika Indiaanlaste Ajalooseltsi esindajast tütarlaps Aletha Punasulg, et mingil põhjusel pole Warlockil võimalik Xosa kahel maanduda ning reisijad peavad maandurlaeva pardal orbiidilt planeedile suunduma. Planeedile jõudnud, kuulevad Warlock ja Aletha kohalike indiaani kolonistide käest masendavat tõde-planeedi ainus maandumissõrestik (metallist struktuur, mis Leinsteri kosmosemaailmas teeb võimalikuks kosmoselaevade stardi ja maandumise planeedi pinnal) on liivatormi tagajärjel paksult liivaga kaetud ning ülejäänud inimkonnast äralõigatud koloniste ja nende külalisi ähvardab peatne nälja- või janusurm. Bordman peab taaskord kolonistidega pead kokku panema ja leiutama plaani, kuidas üheskoos ellu jääda...
Lugu on ehitatud üles üsnagi samal põhimõttel nagu "Solaarkonstant"-inimvaenulike looduslike tingimustega planeet, kus tekib mingi jama ja inspektor Bordman peab koos kolonistidega leidma mingi insenertehnilise viisi see ära lahendada. Ma ei teagi, kas asi on tüütuksminevas korduses, ent "Liivasurm" tundus lugedes juba kõvasti halvem kui "Solaarkonstant" ja hinde osas üle "kolme" välja ei venita.
Omamoodi naljakas on autori arusaam, et rass=sobilik elukeskkond... võimalik, et 1950. aastatel selline idee nii jabur ei tundunudki. Hinnet see asjaolu siiski ei mõjuta.