Kolm inseneriulmet ja üks seiklusjutt. Kõhklematult on parimad lood just esimene ja nimilugu. Seejuures on nimilugu peajagu üle ka esimesest tekstist. Ehk siis õigus on Jürkal kes kunagi ühes arvustuses ütles, et Leinsterilt on juba kõige parem lugu avaldatud. Ülejäänud kolm inseneriulmet on kõik kirjutad ühe plaani järgi. Maandub inspektor mingil planeedil kus on miskine katastroof ja lahendab enda teadmistepagasiga selle mängleva kergusega. Esimene jääplaneedi lugu oli ilmselt neist kõige pingelisem ja seal töötas oletatavasti ka uudsuse effekt. Teistes lugudes oli skeem juba selge. Võrreldes näiteks uurimismeeskonnaga pole Leinster isegi üritanud neisse ülejäänud tekstidesse mingit erilist pinget või seiklust kirjutada, kuigi nagu elemente millega mängida oleks. Näiteks oleks võinud viimases loos teravustada konflikti peategelase ja tema vana vihavaenlase vahel või teha midagi rohkemat noore inspektoriga ja mitte lasta sel tüübil kõrvad lontis peategelast armunu innukusega imetleda. Häirima jäi ka raamatu teise loo juures indiaanlaste meeletu kuumataluvus. Seal kus valge mehe munad kõvaks keesid olid "indukad" nagu kalad vees. Kuidagi absurdselt üle vindi keeratud. Ega esimenegi lugu nüüd ideaalne polnud. Armulugu peategelaste vahel oli jube kiirustatud ja kohati isegi absurdne. Ehk siis jah, uurimismeeskond enda tegelaste filosoofiate konflikti ja seiklustega on endiselt loetud Leinsteri lugudest parim. Ja karud on jätkuvalt nunnud. Ülejäänud lood jäid pigem liiga kuivadeks teadus-tehnilisteks probleemilahendamisteks.
Ahjaa, uudsete ideede eest tuleks samas siiski autorit kiita. Tema energiaallikad ja kosmoselaevade liikumis-maandumis mehanismid olid originaalsed ja hästi läbimõeldud.