Antoloogia "Kinnimüüritud tuba" on eelkõige 19. sajandi üleloomulikku kirjandust koondav, tõenäoliselt ülevaatliku eesmärgiga raamat. Mulle hakkas see silma seetõttu, et olin lugenud Italo Calvino samasugust projekti-antoloogiat "Fantastic Tales" ning oli huvitav näha midagi samalaadset kodumaise koostaja poolt.
Üks lugu on nendes kahes antoloogias ka sama (Théophile Gautier "Surnud armsam") ning mitmed autoridki kattuvad (Walter Scott, Honoré de Balzac, Nathaniel Hawthorne, Prosper Mérimée, Charles Dickens, Ambrose Bierce). Kalle Kurg on ka omaaegne tuntud toimetaja ja kriitik, seega mõtlesin, et ehk on sarnasusi veelgi.
Etteruttavalt võin öelda, et tegelikult ei olnud antoloogiana "Kinnimüüritud tuba" eriti hea. Mingis mõttes see üks kattuv lugu asjaolu ka iseloomustas - kui Calvino antoloogias oli Gautier' "Surnud armsam" üks nõrgemaid, siis siin on see kõva keskmine. Seetõttu tahaks enamikku neid lugusid puudutada vaid põgusalt.
1. Staley Flemingi hallutsinatsioon (1893) - Ambrose Bierce 5/10
Selles lühikeses, vaid paarileheküljelises loos räägib üks mees arstile, kuidas ta näeb õudusunenägu ähvardavast koerast. Lugu ei ole kuidagimoodi halb ja võiks olla lausa hea näide sellest, kuidas üks teema paaril lehel kokku võtta ja ära lahendada. Samas on lõpplahendus ikka väga lihtne ja üllatusevaba.
2. Dorothy Dingley' vaim (1722) - Daniel Defoe 2/10
Selles loos jutustab kooliõpetaja juhtumist, kus üks poiss jäi pidevalt kooli hiljaks, sest teda kiusas kummitus. Loo enda kohta ütleks ma, et 18. sajandi kirjandus tundub lugemisel praeguseks juba üsna veider. Kui teos on piisavalt hea (Jonathan Swifti "Gulliveri reisid"), siis saab sellest mööda vaadata. Siinne jutt seda pole.
3. Mees tornikellas (1821) - W. E. Aytoun 2/10
Selles lühikeses, kuid sisu kohta isegi pikana tunduvas loos räägib üks mees, kuidas ta jäi kirikutorni lõksu samal ajal kui seal kella löödi. See ongi kõik ja ma tegelikult isegi tunnustan jultumust, millega autor on ainult sellest kogu loo kokku pannud - aga ega siin midagi enamat ka kuidagi ei ole.
4. Seinavaipadega vooderdatud tuba (1818) - Walter Scott 5/10
Selles loos satub kartmatu sõjaväeohvitser külla lapsepõlvesõbrale, kes on just saanud perekonnamõisa omanikuks. Ohvitserile antakse ööseks halva kuulsusega tuba. Tegemist on täitsa hea looga, kuid peamiselt seetõttu, et Scott on hea kirjanik ja tema teksti on mõnus lugeda. Sisu poolest siin aga midagi erilist pole.
5. Viirastuslik peigmees (1819) - Washington Irving 2/10
Selles satiirilises loos jutustatakse, kuidas üks saksa aadlimees oma ainsale tütrele sobivat peigmeest otsis. Kes on lugenud Irvingi kuulsaimat juttu "The Legend of Sleepy Hollow" on tema stiiliga tuttav - ja kui tolles loos selline satiir isegi natuke lõbustas, siis siin on see ainult tüütav.
6. Jõeäärne villa (1832) - Honoré de Balzac 7/10
Selles loos satub jutustaja ühte Prantsusmaa külakesse, kus on varemetes villa, mida kõik kohalikud väldivad - ning ta hakkab asja uurima. See siin on minu arvates antoloogia selgelt parim jutt ning ainus juhus, kus valik on parem Calvino antoloogia valikust samalt autorilt ("Pika ea eliksiir").
7. Eluraamat (1831) - John Galt 2/10
Selles loos räägib jutustaja, kuidas ta oli võib-olla tunnistajaks mõrvale ja mis juhtus siis, kui ta aastaid hiljem arvatava mõrtsukaga uuesti kohtus. Siin loos on natuke huvitavat müstikat, aga mitte miski sellest ei mõju eriti usutavalt. Üsna mittemidagiütlevalt sirgjooneline on see ka.
8. Phadrigi dilemma (1827) - Gerald Griffin 6/10
See lugu räägib vaesest iirlasest, kelle abikaasa sureb ja kes võtab uue naise - kuid siis haigestub ta ainus lehm. Tegemist on lausa üllatavalt hea looga mulle täiesti tundmatult autorilt, kus Tuhkatriinu muinasjutust tuttav lugu kurjast võõrasemast ja vaeslapsest on andekalt tagurpidi pööratud.
9. Edward Randolphi portree (1851) - Nathaniel Hawthorne 4/10
Selles loos on peategelaseks Ameerika iseseisvussõja algusega seotud sündmused Bostonis, kus esineb ka väidetavalt neetud portree. See lugu on huvitav eelkõige ajaloolise osa tõttu ja Hawthorne on hea kirjanik, kelle teksti on meeldiv lugeda - aga väga palju enamat see ei paku.
10. Laibaröövel (1833) - Samuel Warren 3/10
Selles loos sureb haiglas üks tütarlaps ja tema omaksed keelduvad teda lahkamisele andmisest - mispeale kavatsevad noored arstitudengid muidugi tema hauda röövima minna. Loo ainus tore osa on see, kuidas öine tuur surnuaias täielikuks Benny Hilli stiilis tagaajamis-komöödiaks muutub, aga ega see üksi väga lugu ei kanna.
11. Mary Burnet (1828) - James Hogg 2/10
See lugu räägib ühest halva iseloomuga Šoti noormehest ja tütarlapsest, kes end tema eest pääsemiseks järve heitis (kuid kas see oli ka päriselt nii?). Lugu ei ole siin ehk otseselt halb, aga sisu kohta on see üüratult pikk, igav ja veniv, koos mitmete süžeepööretega, mis loole mitte midagi juurde ei anna.
12. Sinine tuba (1872) - Prosper Mérimée 4/10
Selle loo peategelasteks on kaks noort armunut, kel õnnestub nädalavahetuseks lähedaste silma alt kuskile väikelinna võõrastemajja põgeneda. Mérimée teksti kaudu omaaegset Prantsusmaa elu-olu vaadata on täitsa tore, aga peale paari naljaka seiga, nagu samas võõrastemajas peatuv seltskond traguneid, siin midagi märkimisväärset pole.
13. Laimujutt Gylstonis (1920) - Herbert Jenkins 6/10
Siinse loo vaikses Gylstoni väikelinnas hakkab kohalik pastor saama laimukirju oma tütre kohta. Politsei ei oska midagi peale hakata, aga abi saabub ettearvamatust kohast. Tegemist on natuke ootamatult puhta detektiivijutuga ning tegelikult mingil isabrownilikul viisil täitsa heaga - meeldiv üllatus!
14. Surnud armsam (1836) - Théophile Gautier 4/10
See on ühe vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema veidraid unenägusid. Siin on põnevaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole kuratlik vaid lihtsalt üleloomulik. Muus osas pole lugu aga liiga huvitav.
15. Itaallase lugu (1859) - Catherine Crowe 2/10
Siinses loos jutustab Itaalia aadlimees ühest oma esivanemast, kurjast ja ihnest krahvist, kes sooritas raha pärast mitmeid kuritegusid. See lugu lohiseb nii hirmsasti, et tundub mitu korda pikem kui tegelikult ja pärast mitut pööret-käänet lõpplahenduseni jõudes on hea meel ainult selle üle, et see lõpuks kaelast ära saab.
16. Lugu, mis nõuab mõistvat suhtumist (1865) - Charles Dickens 4/10
Selle loo jutustajaks on mees, kes näeb ühel päeval surnud mehe kummitust - ning seejärel kutsutakse ta vandemeheks juhtumis, kus kohtualuseks on sama mehe mõrtsukas. Sellel lool pole otseselt viga midagi, sest kirjutada Dickens oskab, lihtsalt peale keskpärase kummitusloo siin midagi ei ole.
17. Madam Crowli vaim (1870) - J. Sheridan Le Fanu 5/10
Selles loos on jutustajaks noor tütarlaps, kes satub iidvana mõisaproua juurde teenijaks. Proua ise on ka elavana üsna jube, kuid pärast tolle surma näeb tütarlaps ka tema kummitust. Lugu on täitsa korralik ja siin on isegi sõrmeotsaga täitsa reaalset õudust, kuid lahendus on siiski juba miilide kauguselt nähtav.
18. Doktori vaim (1937) - Norman MacLeod 3/10
Selles paarileheküljelises loos läheb jutustaja koos oma sõbraga Šotimaale puhkama - aga karjuseonnis, kus nad peatuvad, juhtub öösel midagi hirmutavat. Lugu ise on tähelepanuväärne ainult seetõttu, et see algab nagu kummituslugu, aga teeb lõpus täispöörde ning hoopis naeruvääristab sellega kummituslugusid.
19. Jutustus õnnekütist ja Glenwith Grange'i käskijannast (1856) - Wilkie Collins 4/10
See lugu räägib rikkast mõisnikust, kellel oli kaks tütart. Kui noorem neist ühe prantslasega abiellus, tundus kõik hästi - või vähemalt alguses oli nii. Pean ütlema, et lugu ei ole halb (Collins on hea kirjanik), aga kuna tegemist on puhta seltskonnadraamaga, siis tekitab selle lisamine siia kogumikku minus lihtsalt nõutust.
20. Viirastuslik tõld (1864) - Amelia B. Edwards 4/10
Selles loos eksib noor advokaat puhkusel olles nõmmel ära ja jääb lumesaju kätte. Napilt külmumisest pääsenuna juhatatakse ta kohaliku postitõlla peatusesse. Viirastusliku postitõlla kirjeldustes on siin täitsa meeldivat õudust, aga millegi muu eest see lugu kõrgeid punkte ei teeni.
21. Uus päike (1913) - J. S. Fletcher 1/10
Hobiastronoom avastab ühel ööl taevast uurides uue tähe. Järgnevatel päevadel kasvab see aga järjest suuremaks ja suuremaks. See lugu peaks olema varase SF esindaja, aga jääb peamiselt meelde igasuguste füüsikaseaduste täieliku eiramise tõttu. Lugu ise on seal kõrval ka nii küündimatu, et kokku tuleb sellest halvim sooritus siinses antoloogias - ja see ütleb juba midagi.
22. Hispaania kummitus (?) - Tundmatu autor 2/10
See lugu räägib noorest sakslannast, kes satub halva kuulsusega jõukasse Itaalia perekonda lapsehoidjaks. Kummitusele lisaks käib vaese lapsehoidja magamistoa ust kraapimas ka perekonna preester. See, kuidas siinses loos itaallaste pahelisust kujutatakse paneb isegi kergelt muigama, aga see polnud vist autori eesmärk.
Ma arvan, et mis selles antoloogias kõige rohkem puudu jäi, oli koostaja mingi sisuline järelsõna, mis valitud autoreid ja lugusid natukenegi tutvustaks ja valikuprotsessile valgust heidaks. Kalle Kurg on selle asemel kirjutanud järelsõna, mis on praktiliselt ise mingil viisil õudusjutt ja kuigi mitte halb, täidab see muud eesmärki.
Praeguse seisuga on mul küll väga raske siit antoloogiast eriti midagi leida. Balzaci lugu oli tõesti hea ja positiivselt üllatasid mulle täiesti tundmatud Gerald Griffin ja Herbert Jenkins. Kuid isegi muidu head kirjanikud nagu Bierce, Scott, Hawthorne, Mérimée, Dickens ja Collins on siin esindatud üsna mittemidagiütlevate lugudega.
Vahest ongi klassikalisest üleloomulikust kirjandusest head antoloogiat väga raske kokku panna. Kuid see tõstab minu arvates veelgi Calvino soorituse väärtust - ja eraldi tasub välja tuua, kui põhjalikud on tema seletused antoloogias "Fantastic Tales". "Kinnimüüritud tuba" jääb sellega võrreldes nii nõrgaks kui ka mõistetamatuks.
Hinnang: 3/10