Ka Robert Arthuri käesolev jutt kuulub samasse liiki... klubis on huvinädal ning miski rahajõmm hakkab rääkima oma haruldasest margikogust. Murchison Morks mainib, et tal olid ka ühed (ilmselt maailma haruldaseimad) margid. Olid Eldoraado Föderaalriigi margid... efektne fantasylugu, kus imeline sekkub igapäevaellu ning mida lugedes tabasin end mõttelt, et see urban fantasy pole sugugi miski 80ndate leiutis... Robert Arthuri lugu mahub kenasti kaanonisse!
Tuleb mainida, et olen erinevates keeltes lugenud circa poolttosinat Robert Arthuri juttu ning kõik neist väärivad vaid viite... julm! Ning tänapäeval on see autor peaaegu unustatud? Enam veel, autor on muutunud sedavõrd saladuslikuks, et kümme aastat pärast autori polnud ikka veel selge, et kes see mees oli. Lühidalt, antoloogias «Isaac Asimov Presents: The Great SF Stories: 2 (1940)» olev elulooline laast kvalifitseerub desinformatsiooniks – Robert Arthur ei olnud Robert A. Federi pseudonüüm!
Seesama tõlge, mis 1991. aasta kevad/suvel (märts-juuni) «Postimehes» ilmus, loeti kunagi ette ka Eesti Raadio «Jututoas».