Tõtt-öelda ei näe ma küll mingit vajadust siinkohal selle jutu sisust rääkimiseks: tekst kaks korda maakeeles ilmunud ning jutt ise jätab (vähemasti) kahesuguse võimaluse tõlgendamiseks. Miks ma siis peaksin siinkohas oma nägemust asjast kellelegi peale suruma...
Jutt ise on selline piiripealne lugu, et kas on ulme või pole – kõik sõltub tõlgendamisest! Et mis on reaalne (ja mis siiski toimus), ainult erinevalt kalkkarmist Philip K. Dickist (antud teemal kõvemaid tegijaid) mängib Robert Arthur hoopis mõrtsukalikult vildakale küünilisele huumorile, pööramata teksti siiski mingiks lolliks jandiks.
Valus lugu, millega mul ka teatavad amuursed mälestused on seotud. Sai kunagi ühele tütarlapsele näppu antud, illustreerimaks teesi teemal, et ei maksa torkida asju mida sa teada ei taha... ja kui ikkagi torkisid, siis ära hädalda!
Jutt on üldiselt hästi ka originaalis kättesaadav, sest ilmus antoloogias «Alfred Hitchcock Presents: Stories for Late at Night» (1961). Seda, et selle antoloogia koostas Alfred Hitchcock, seda ärge uskuge – Robert Arthur ise koostas ning teenis sellega ka Alfred Hitchcockilt pühenduse raamatu algusesse. Tegelikult on Robert Arthur koostanud teiste meeste nimede all paarkümmend antoloogiat... see oli lihtsalt üks neist.