Robert Reed on selline mees, kes mõtleb välja üsna fantastilise maailma ja kirjutab siis sinna maailma ääretult tüütuid jutte. Üks tema jututsükleid kirjeldab näiteks hiigelsuure kosmoselaeva rännakut läbi universumi, kusjuures see kosmoselaev on nii suur, et sinna mahuvad terved planeedid sisse. Käesolev lühiromaan hiilgab täpselt samade omadustega: küllaltki fantastiline setting ja tüütu, igav ja mõttetu jutt seal maailmas.
Tegemist on mingi maailmaga, mis koosneb puust. Mingi suure ookeani peal ujuvad saared, mis liitudes moodustavad kontinendi. Saarte "pinnas" on siis puidust ja aeg-ajalt vapustavad seda maailma kuhugi alakihtidesse kogunenud puidu mädanemisest tekkinud metaani plahvatused ja hiigeltulekahjud. Lugu ise kirjeldab grupi inimeste põgenemisretke kogu maailma neelava tulelõõma eest.
Tüütu ja piinav nagu pohmellis tööpäev. Kaks plussiga.