Selle taustaks pakutakse meile Alice`i, Ordi, Ravleeni ja Xo omavaheliste suhete rägastikku, kus lugeja kotti tõmmatakse ja enam kindel pole, kas konkreetse tegelase nime ja välise oleku taga ka tegelikult see tegelane figureerib või käib mitmekordne pettus.
Xo Nuyen on põgenenud kaugele Galaktika äärele, kus püüab Alice`i (sic!) abiga luua eelmise osa lõpus hävitatud algkodu emakese Maa täpset koopiat. Erinevalt Chamberlainidest pole Nuyenitel küll erilist maailmaloomise ega terraformimise oskust, aga Xo tunneb ennast Maa hävingus süüdi ning pingutab topelt. Neist saab Alice`iga ka miski veider intiimpaar...
Selle taustal põgeneb Ord meeletuid ja kujuteldamatuid vahemaid kattes Ravleeni eest, kes temast kogu aeg napilt maha jääb...
Minule selline mastaapne ja mitte väga astrofüüsikast tõukuv tekst sobib, bioloogiharidusega kirjanik pole õnneks rumal ning ei hakka oma humanitaarsesse astrofüüsika ja kosmoloogia retseptiraamatusse midagi liiga täpselt sisse kirjutama, mis tähendab et füüsika- ja loogikapeded ei saa ka millestki kinni hakata. Kõik on nii kaugtulevikus ja nii hüpoteetiline, et... ulme noh!
Aga ma mõistan täiesti, et paljudele võib selline mastaap kõrgelt üle pea käia. Ka inimlik/kloonjumalik konflikt on neljandas osas senisega võrreldes pea peale pööratud ning asjad selguvad alles grande finale`s.
Kaheksa aasta jooksul ilmuva jutusarjana selle tsükli avaldamine aga vist tõesti hea mõte polnud, iseseisvana töötasid tegelikult vaid tsükli kaks esimest lugu. No igatahes sai sellest kõigest 2003. aastal võrratu fix-upromaan!