Kümme miljonit aastat on galaktikat ja inimkonda valitsenud grupp kloonperekondi, mille liikmetel on tavaliste inimestega võrreldes pea jumalikud võimed ja oskused. Nüüd saabub ühe kloonperekonna algsesse koduhäärberisse Maal selle perekonna üks esimesi liikmeid - järjekorranumbrit 12 kandev õde Alice, peategelane Ord on 24411.
Kloonperekonnad on ülisuured, geneetiliselt edendatud, suudavad ruumis asukohta vahetada, mõtteid lugeda, galaktilises mastaabis maailmu terraformida jne jne, jumalikud üliinimesed. Ning suurem osa neist galaktikat mööda laiali oma asju ajamas ongi. Nüüd saabub algkoju Alice, kes juba selle faktiga suurt paanikat külvab.
Alice barrikadeerib (tinglik mõiste kaugtulevikku ja neid kloon-üliinimesi arvestades, eksole) end oma vanasse tuppa, nõustub kohtuma vaid väikevenna Ordiga ning tunnistab talle, et kaugel galaktika serval tegi nende grupp katset luua uut universumit, mis vallandas aga sellised kosmilised jõud, mida isegi need üliinimesed kontrollida ei suutnud - ning lugematu hulk miljardeid inimesi ja maailmu sai hukka. Kui teised on jäänud katastroofipiirkonda neid galaktilisi jõude kontrollida püüdma, siis Alice on tulnud koju, et kanda karistust, on tulnud lunastust otsima.
Õigupoolest algab lugu üsna jõhkra stseeniga, kus Ord ja teistesse perekondadesse kuuluvad lapsed mingit lumesõja analoogi mängivad ning kus mängumeeskonna kapten ühe tiimikaaslase sodiks peksab (no geneetiliselt enhanced, nagu nad on kõik, fataalsed vigastused paranevad paari päevaga, pisemad kriimud sekunditega).
Ning see lumesõjamäng ning sealne konflikt on nagu kogu lühiromaani esmase tasandi lugu ja konflikt, milles Alice aitab Ordil võitjana välja tulla - läbi reetlikuse ja lunastuse otsimise. Teine tasand on siis Alice`i enda põhjustatud tragöödia, millesse ta otsapidi ka Ordi tõmbab ning mille lahendamisega Ord järgmistes osades tegelebki.
Mis ma ikka oskan öelda... võimas! Tekst on nauditav - parimad ulmelised dekoratsioonid, mille sees on elustatud sajanditaguse Uus-Inglismaa kõrgklassi maahäärberite maailm talvel, nende võsude mängud, laste konfliktid jne - ja siis see teine kaugtuleviku galaktikate ja universumitega žongleerimise tase...
Lisaks huvitavalt peenete joontega välja joonistatud tegelased, olgu Ordi noor vanem vend Lyman, mängujuht Ravleen Sanchexi perekonnast või mängukaaslane Xo Nuyen, kes selles episoodis veel hädiselt positiivne tegelane on...
Teadusega selle lühiromaanis õnneks miskit pistmist pole, tegevus toimub nii kaugtulevikus, et vaevalt jagub sõnavara toimuva kirjeldamiseks, aga muidugi on see eelkõige inimeste lugu, kasvamise, lunastuse ja vastutuse lugu. Nagu hää kirjandus ikka.
Ei julge soovitada.