Robert Reed on (mitte enam nii väga) noorema põlve hard-sf autor, üks 90-ndate viljakamaid ja usinamaid, seni veel siiski oluliste auhindadeta. Viljakus tingib ka kvaliteedi kõikumise... olen temalt lugenud kogumikutäie jutte ja sellest koorunud sedastuse võiks formuleerida umbes nii: Valdab vabalt igasugu füüsikat, üritab ristata originaalseid ideid "uuest lainest" võrsunud tegelastüüpidega, tihti jäävad ideed süzheele jalgu.
See oli esimene jutustus, mida kunagi Reedilt lugesin. Pani õlgu kehitama. Kauge tulevik. Kuu. Kuu tagumine külg on võitnud laastava sõja Maa vastu. Maa on rusudes, sinna saadetakse Kuult sunnitöölisi. peategelasest neiu (rikkast perekonnast, ent sotsiaalne hälvik) tegi Maal läbi oma kannatuste raja, naaseb nüüd kättemaksumõtetega Kuule. Sunnitööl viibis ta sõpradega toimepandud ühise üleastumise eest, ning võttis kogu süü enda peale.
Meelde jäävad koprofaagiastseenid Maalt, see üldine laastatus ja äng. Juttu ennast, tegevust, praktiliselt pole. On meenutused ja vestluskatked. Reedile üsna omane vorm, et huvitavad kangastused ja ideed vahelduvad võrdlemisi olematu süzheega.
Saab hädise kolme.