Kaugel-kaugel tulevikus on gerontoloogiateadusega jõutud sinna maale, et inimeste vananemine on peatunud. Praktiliselt ainsaks surma põhjuseks on õnnetusjuhtumid. Nende vältimiseks on inimkond loobunud kõigest riskantsest. Kaasa arvatud kosmoselendudest. Samas, huvi kosmose vastu on säilinud. Uskumatuid seiklusi võõrastel planeetidel tahaks läbi elada igayks. Oma nahka selle lõbu eest turule viia aga ei riski keegi.
Ja siis tuli kellelegi mõte hakata kosmosereisidele saatma spetsiaalselt selleks valmistatud androide. Grupp inimesi panevad rahad ja paremad geenid kokku ning kasvatavad omale noore kosmonaudi. See saadetakse siis kymnekonnaks aastaks maailmaruumi seiklema. Kui tegelane sealt eluga tagasi peaks tulema, siis tapetakse ta, lõigutakse aju viilakateks ja jaotatakse mälestused omavahel ära. Lugu jutustabki yhe sellise elukutselise rändaja naasmisest koju..
Vaat siis, milline kurb lugu. Samas jäi see kurbus lugemisel mõnevõrra.. pinnapealseks. Selleks et peategelase saatusele sygavamalt kaasa elada, oleks kirjeldatud olustik olema märksa usutavam kui ta selles jutus välja oli kukkunud.
Tulevikuyhiskonda haljal aasal infantiilselt ringikakerdavate surematute lollpeade näol ette kujutada.. võis endale lubada Wells. Kahekymnenda sajandi lõpul kirjutatuna kutsuvad sellises stseenid lugedes esile vaid kõvera muige.