Niisiis istub SG-1 kõledal planeedil ja üle tasandiku tuleb kuuemeetrine hõõguv koll, kes nii omasid kui võõraid hakib ja need endaga liidab ja muudkui kasvab. Ja siis läheb asi 2 päeva varasemale ajale, et kuidas nad sinna sattusid. Et Daniel Jackson on leidnud mingi mõõga, mille sees oli väravaaadress ja nimi Valhalla ning parasjagu tuleb sõnum Jonaselt Langaralt, et nad on katsetamas uut kaitsesüsteemi ja Samantha Carter võiks selle üle vaadata. Ja siis nad lähevad kõigepealt Valhallasse ja asuvad viikingitega kaklema, samal ajal kui Jonast sunnitakse kaitsesüsteemi enne tähtaega katsetama ja üks tema meeskonnast, tok`ra, on salaja lisanud süsteemile replikaatorite kohitsetud varianti; muidugi parimate kavatsustega. Muidugi väljub olukord kiiresti kontrolli alt. Mõlemas otsas, sest Valhallas on tegu asgard Odini katsega luua piisavalt hea virtuaalreaalsus, kus degenereeruvad asgardid saaksid edasi elada. Ja nii edasi.
Mis mul on suurim etteheide sellele tekstile – see on talumatult lapsik. Kogu universumis on kokku umbes sada inimest ja neist 10 panevad parasjagu tervete planeetide ja ajastute saatust paika. Noh, nii möödaminnnes poole tunni jooksul. Mingil hetkel kadus vähemalt mul igasugune põnevus ära, lehitsesin lihtsalt, et saada teada, kuidas täpselt nad võidavad. Sest et nad võidavad ja lisaks veel kõik ellu jäävad, ei ole ju kahtlust. Miks ma üldse lugesin? Noh, teatud mõttes ju tore, tulevad meelde kõik need asjad – asgardid, goa`uldid, tok`ra, replikaatorid, Langara, kogu SGC ja nii edasi. Kiuslik küsimus on ainult, et miks nad siin kõik hunnikus peavad olema, kuidas küll jälle SG-1 sündmuste tulipunktis on ja mida kogu ülejäänud universum teeb (noh, need 90 inimest...)? Võtsin selle raamatu ette teatud uudishimust, et mida selline kirjandus endast kujutab, ja kusagilt võrgust leidsin soovituse, et see Valhalla on üks parimaid. Nüüd tekib lausa sportlik hasart, et millised siis veel halvemad on... Ühesõnaga, see on halb ja mõttetu raamat.