Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927 41-aastaselt ja tal...
Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927 41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 2015). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ü...
Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde k...
Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Samanimelise pikema romaani (vt.) "scale model", ja kindlasti on sel lühiduse väärtus. Lahingu k...
Samanimelise pikema romaani (vt.) "scale model", ja kindlasti on sel lühiduse väärtus. Lahingu kirjeldus on täitsa loetav, kuigi bojevikud mulle väga ei istu.
Mõnusalt optimistlikul jutul on kõrvalefekt. Nimelt räägib minategelane loo alguses, kuidas esime...
Mõnusalt optimistlikul jutul on kõrvalefekt. Nimelt räägib minategelane loo alguses, kuidas esimese sputniku stardi ajal tema oli Kapustin Jaris miski väike elektroonika- või programmeerimismutter. Ega sellest polekski midagi, ainult et venelaste esimene kosmosepolügoon Kapustin Jar oli salastatud, mistõttu nõukogude kodanikud sellest midagi teada ei tohtinud. Kuid kui 65. aastal ilmus Clarke'i kogumik "Lunnaja põl", oli salastatud nimi käesoleva jutu tõlkes sees mis sees. Vaesed tsensorid...
Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pid...
Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine. Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist. Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, aj...
Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühi...
Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Ei ole fantastika ega isegi mitte ulme ;) Tõlke eest tuleb lisapunkt, kuivõrd ma loodan, et berke...
Ei ole fantastika ega isegi mitte ulme ;) Tõlke eest tuleb lisapunkt, kuivõrd ma loodan, et berkeeliumi moondumine bekreeliumiks on toimetaja saavutus.
Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saa...
Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud. Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama mi...
Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head tulla.
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palus...
King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
