Andrei Smirnov

Selle raamatu järgi on tehtud ka suurepärane film, olen ise ilmselt kaks korda vaadanud. Mis omamoodi oli lugemise ajal algul nuhtluseks kuna film ja raamat on kohati päris sarnased. Jah, siin ja seal on erinevusi, film on mitmes mõttes lahjem, leebem, vaatajasõbralikum. Raamat pole karm horror aga nii mõnigi koht on paberil vürtsikam kui kinolinal. Samuti on raamatus läbiv filosoofiline alatoon mida filmist hästi ei mäleta.

King avaldas raamatu jupiti kuue “lühijutuna” kummardusena mineviku suunas kus mingil hetkel niimoodi osasid raamatuid avaldatigi. Ehk siis odavate õhukeste paperbackidena, mis hoidsid pinget ülal ja panid järgmist osa raamatust ootama. Seega kokku on see küll kenasti romaan aga tehniliselt on tegu jutukoguga (mille jutte ükshaaval eraldiseisvana pole küll väga mõtet lugeda).

Nagu Kingil ikka siis on siin palju koos - on õudukat, on tumedat fantasy’t, maagilist realismi, on... “lõunaosariikide gootit”(?) (“southern gothic”). Päeva lõpuks on see minu silmis Hea Raamat(tm).

Raamat kulgeb läbi minategelase silmade, vanadekodus enda elu veeretav kunagine vangivalvur Paul Edgecombe. Enda memuaaridest räägib ta aastal 1996, põhitegevus toimub aastal 1932. Pealkiri “roheline miil” tuleneb “raskete” vangide kinnipidamisasutuse surmamõistetute osakonna põranda värvist, rohelisest linoleumist. Muide, kas keegi peale minu kirjutab selle sõna algul ära, siis vaatab seda “linuleomi”, “linaleumi”, mõtleb, et midagi ei klapi, googeldab, ohkab ja parandab? Kuidagi keeruline sõna…

No igaljuhul on tegevus suuresti jah hukkamisele minevate vangide ja vangivalvurite elust. Tegelasi on erinevaid, vangidest on üks olulisemaid tohutu suur mehemürakas, tumedanahaline John Coffey. Nagu Coffey ise ütleb: “Like the drink, only not spelled the same.” Ega ta väga palju lugeda-kirjutada oskagi, samuti on kogu ta olemus selline… vähese haridusega vagase ja tasase inimese oma. Sümpaatne, heasüdamlik, nutab tihti, vaatab vestluspartnerile sügavalt silma aga samal ajal tundub, et ta pole nagu kohal. Ta ei tea eriti maailmast midagi (harimata lihttööline, noh) ning unustab kiirelt ära hiljuti juhtunud asjad. Kardab pimedat ning on väga rõõmus kui saab teada, et vanglas öösel ka mõned tuled põlevad.

Miks selline inimene küll elektritooli ootab? Sest ta on (väidetavalt) vägistanud ja tapnud kaks väikest valget tüdrukut. Kui täpne olla siis perel kadusid kaks alaealist tüdrukut ära. Otsimisel leiti algul rängalt verine ala ning lõpuks kraavipervel nutta tihkuv Coffey (kes järjest kordas “I couldn’t help them!”, “Ma ei suutnud neid aidata!”) koos tüdrukute surnukehadega. Kolmekümnendad (taustal oli Suur Depressioon), lõunaosariigid, neeger - siin pole küsimust ka mis otsuse kohus langetas.

Aga asjad pole nii lihtsad kui esialgu tundub. Siinkohas jätakski raamatu sisust rääkimise pooleli, eks ühtepidi on John Coffey üks oluline tegelane aga teistpidi on läbivaks jooneks hoopis minategelase elu vanadekodus. Või see kuidas on erinevad paralleelid oleviku ja mineviku vahel. Või siis Mr. Jingles, kes on üks eriti ummamuudu tegelinski. Kõige rohkem räägib raamat aga taaskord igavikulistel teemadel, omamoodi lugu kaasaegsest Jeesusest ning sellest kuidas inimesed ta risti löövad. Pea kaks aastatuhandet on aeg edasi läinud aga inimloom on endiselt sama loll ja tuhm.

Raamatut lugedes tuli ühel hetkel meelde Alcatraz. See on siis San Franciscos lähedal olev saar millel oli kunagi samanimeline vangla. Praeguseks on seal muuseum, korra õnnestus endal seda külastada. See on väga ägedalt korda tehtud, säilitades samal ajal kogu omaaaegne õhustik (suleti 1963 aastal). Algselt oli see sõjaväevangla aga kujunes ümber siis selliseks kinnimajaks kuhu toodi need vangid kes mujal väga palju peavalu tekitasid. Igaljuhul on “The Green Mile” õhustikku seetõttu endal märksa parem ette kujutada, eriti kuna Alcatrazis on ka audiogiid, mille on sisse rääkinud seal omal ajal kinni istunud vangid. Taustaks veel omaaegsed vanglahelid - kui maailmas olukord jälle rahuneb ja on sinnakanti asja siis soovitan soojalt seda muuseumi külastada, on pagana põnev. Praegu seda raamatut lugedes elasin Alcatrazi külastuse veel korra vaimusilmas läbi.

Kokkuvõtvalt selline mõnus King, mingil määral on ulmelisemat ja õudsamat poolt aga suures osas on see “tavaline” hea romaan, mis räägib oma loo. Võiks lausa ütelda, et turvaline lugemine. Mida lõpupoole raamat veereb seda märjemaks silma võtab, sabaots on ikka kohe päris kurb. Aga mitte lohutu või “kõik läheb allamäge” tüüpi kurbus, pigem “elu on vahel selline”.
 

Ahjaa, raamatus on iga peatüki alguses ägedad Mark Geyeri illustratsioonid.