Kes siis muu kui mitte mina ja millal siis veel kui mitte nüüd? Nagu näha olen ma taaskord esmane arvustaja.
Paari sõnaga kõigepealt üldisemalt. Tegemist on sarja kolmeteistkümnenda ja väidetavalt eelviimase raamatuga ning kui kellelgi tuleb pähe mõte, et võib seda uudishimust lugeda enne teisi osasi, siis unustage ära; selle sisu on ilma eelnevaid teoseid läbi lugemata täiesti arusaamatu.
Taaskord on näha, et raamat on kirjutatud kahe autori poolt: selgelt on tunda lõike, mis on paberile pandud Jordani poolt ja samas on ilmselgelt sandersonilike teemaarendusi. Brandon Sanderson pole julgenud algse autori lõike väga ümber kirjutada ja kohati jätab see halva mulje, sest sõnaseadjana on Sanderson kindlasti parem sulesepp.
Huvitaval kombel on kõige lihtsam sellest raamatust rääkima hakates panna paika, mida selles raamatus ei ole. Põhimõtteliselt lõppeb lugu täpselt päev enne Viimast lahingust (Tarmon Gaidon). Erinevad väed on positsioonidele liigutatud, liidud sõlmitud, kadunud pojad koju saabunud, eksistentsiaalsed probleemid lahendatud. Kõik mängijad kohendavad pikkade varukatega kuubesi ja kõigi silmist on näha, et need varukad on turmpkaarte triiki täis. Seega lugege ja nautige mängu ilu.
Omalt poolt viriseks ma Perrini süžeeliini üle, mis on selgelt teistest nõrgem ja lohisevam. Seevastu Mati ja Randi liinid on selle võrra kõvemad ning kuigi hinne on miinusega ei tõuse käsi alla viie hindeks panema.