Need posthumanid on ennast parajalt modifitseerinud ja muutnud. Lugu saabki alguse kui peategelane Been Watanabe, kes on ennast reisile tegelikult valede andmetega kaasa smugeldanud - sest tegelikult on ta hoopis kuller, kes kannab oma ajus kokkupakitult kellegi teise isiksust - avaldab soovi ennast homoseksuaalseks muuta. Reisijad jagunevad sellisteks paarist naisest ja mehest koosnevateks pesadeks ja tema pesa pole ideest just eriti vaimustatud. Mängu astuvad laeva kapten, keda millegipärast pole keegi kunagi füüsilisel kujul näinud ja tema 29ndat kuud rase olev naine, kes miskipärast ei soovi rasedusest loobuda. Üldiselt - selline võrdlemisi mõnus-jabur jutt, setting mulle täitsa meeldis ja päris loetavalt oli kirja ka pandud.
Tegelikult arvasin ma umbes poole peal ära kapteni asukoha, loo mõnusust ei kahandanud see aga sugugi. Tore kosmoseooper. Mind on alati hämmastama pannud kirjanike minu meelest liigne optimism, kes üsna radikaalseid muutusi inimkonna mõtlemises ja hiiglaslikke ümberkorraldusi paigutavad küllaltki väikese ajavahemiku taha. Olgu siin toodud näiteks Dan Simmonsi "Hyperioni" sari, kus samuti oli pool Galaktikat juba asustatud, ja seda kõike praegusest hetkest alates ikka väga väikese ajavahemiku jooksul. Selle looga siin oli samuti aga, mind see ei häirinud mitte põrmugi.