On vist eriline sadism panna aasta ulmeantoloogia lõppu lühiromaan, mis mitte igale maitsele ei ole. On üks "kultuurilises karantiinis" elav ühiskond mingil planeedil. Inimkond on asustanud tuhandeid planeete, aga selle ühe on ära ostnud keegi, kes tahab säilitada ürgset ja puhast inimest. Paraku elasid planeedil enne veel mingid, kes ei lepi sellega, et kõik metsaga tahetakse katta ja nemad minema suruda, sestap nad põletavad metsi. Peategelane, tuletõrjuja on alguses haiglas ja hakkab mängima sidesüsteemiga. Vaadake, haigla kasutab kõrgtehnoloogiaid, arst näiteks, kes elab kusagil hoopis teisel planeedil, on kohal ainult virtuaalselt. Sidesüsteemis saab ta näiliselt juhuslikult kokku kellegi väga veidra tegelasega, kes "teeb õnne". Tundub, et kellelgi laias ja peategelase jaoks lootusetult kaugele arenenud universumis on nende planeedil toimuva kohta eriarvamus. Paraku kõik see, mis kokku tuleb, ongi lõpuni kuidagi jabur ja pidetu.