Jutt siis sellest, et üks tinglikult naisena kirjeldatav olend ja tema intelligentsiga varustatud kosmoselaev satuvad ajas väga kõvasti edasi. Tagasi aga niisama lihtsalt ei pääse. Peale kõige muu avastavad nad, et inimkond on mugavusele mandunud ja eksisteerib vaid ühel planeedil. Aga enne oli ju terve suur kosmos rahvast täis. Mida teha? Tuleb uuesti alustada! Naise nimi oli veel Mada. Ehk siis Adam’i pahupidipööratud variant.
Eelnev ei ole muidugi mingi adekvaatne sisukirjeldus, sest kõigi maitseainete loetelu läheks kindlasti liiga pikale. Rääkimata siis sellest, et jõuaks ära seletada millises järjekorras neid kasutati. Seega siis on siia juttu kokku visatud ikka väga palju. See mind häiriski. Lugemist segas veel ka asjaolu, et autor kasutas ajas tagasi rändamise kirjeldamiseks pikki lõike tagurpidi kirjutatud teksti. Sedasama teksti, mida tegelased just hetk tagasi olid rääkinud. Täiesti mõttetu ja tüütu võte.
Samas... kohati oli päris hea lugeda ja mõningad ideed ning vihjed olid üsna minu maitset mööda. Raske otsustada. Ei tahaks ülekohut teha, kuna tekst on isegi 2002 Hugo nominantide nimekirjas. Aga kuna potentsiaalselt hea materjal on minu maitse jaoks nii viletsalt kokku keeratud, panen kolme.