Nii stiilipuhas düstoopia, et võiks lugedes hakata lausa joomismängu mängima, kus igakord võtad pitsi kui mõni düstoopia klishee välja ilmub. Meelelahutusega ajupesu olemas, üldine jälgimine olemas, sündimuse kontroll olemas, klassiühiskond olemas, loodusest võõrandumine olemas jne. Vähemalt lõpp oli originaalne ehk siis äärmiselt segane (ilmselt ka väga tähendustiine), et ma ei saanud viimaks midagi aru. Kohe kaugelt näha, et suur kirjanik kirjutanud.
