ma ei tea, kas sellel stiilil on mingi omaette nimetus ka - selline unenäoline undamine, mis peaks vist sugestiivselt mõjuma. lugedes nagu oleks midagi, aga kui pärast mõtlema hakata, siis selgub, et ikka ei olnud. ligotti on ehk selle stiili näiteks, eriti aga lucius shepard. ja vähemalt selle jutuga siis laidlaw ka - muud pole lugenud ja miskipärast ei edenenud mul ka half-life`i mängimine, mis peaks tema stooriga olema.
et siis keegi kirjeldab kedagi, kes ammu, 70. aastatel käis üle vaatamas ekstsentrikust professori pärandust. mis oli nagu üks mahajäetud asula või ülikooli kampus. mis aga kokku, nagu selgus, moodustas arvuti. no et kui õnnestus seitsmendale korrusele ronida ning kasutajanimi ja parool sisestada, siis hakkasid majad ja teed ja kõik muu nagisema ja liikuma. miski maja astub tegelase auto peale näiteks. tüüp põgeneb ja siis jälitab teda kari vareseid, kes moodustavad - veidi lünklikult küll - taevasse sõnapaari hello world. kes teab, kust need sõnad pärit on, selle jaoks on lugu natuke naljakas.