see ei ole eriti paks raamat, nii et ei lähe kolmesadat lehekülgegi, kui poisist on saanud ideaalse välimusega, viimase võimaluseni parendatud refleksidega ja piiramatu ajumahuga surematu; kusagil naba ümbruses on tal suhkrutükisuurune võõrtehnoloogiline superarvuti, mis talle universumi saladustest räägib, ning teda ümbritseb nanorobotite pilv, mis ta jälle kokku paneb, kui mõni seiklus peaks pahasti lõppema. tal on imekaunis venelannast naine, füüsikadoktori kraad ja saja miljoni dollari eest california rannikut, kus ta esimese asjana püstitab oma koerale kolme meetri kõrguse mälestussamba. vahepeal on ta koos eelmisest osast tuttava kambaga kõrvaldanud kahe galaktilise impeeriumi poolt maad ähvardanud ohu, koloniseerinud inimkonnaga kõik eluks kõlbulikud planeedid kahesaja valgusaasta raadiuses, lisaks on ta oma käega mõrvinud arutu hulga väikesi hallikasrohelisi ufonaute ning andnud raskelt pasunasse kolmemeetriste tulipunaste deeemonite rassi pealikule, täiendava hoiatusena ka suure osa deemonite koduplaneedist elementaarosaksesteks harutanud.
järelsõnas teatab autor, et ega ta tegelikult ei taha järelsõna kirjutada, aga kuna suurem osa kasutatud füüsikast on teoreetiliselt võimalik, siis võiks lugeja oma silmaringi avardamiseks ise võrgust nende ja nende ja nende märksõnade kohta taustainfot lugeda. arumaeisaa miks autor ise ei võinud seda head nõuannet järgida ja vene nimede õigekirja kohta natuke eelteadmisi hankida.