Reggie Oliver on mulle sümpaatne autor. Olen suhteliselt lühikese aja jooksul lugenud läbi 3 tema jutukogu ja arvan, et see pole veel sugugi kõik. Tema tekstidest õhkub tihtipeale intelligentsust, intellektuaalset keelekasutust ja psühholoogiliselt teravaid eritlusi. "Striding Edge" on ilmunud esmakordselt antoloogias "Terror Tales of the Lake District" (Gray Friar Press), aga Sära luges seda Oliveri kogumikust "Flowers of the Sea. Thirteen Stories and Two Novellas" (Tartarus Press, 2014). Minu meelest selle kogumiku muljetavaldavaim tekst, alamžanr: õudus. Striding Edge on ühe mäetipu või -harja nimi. Peategelane, paari aasta eest keskkooli lõpetanud noormees harjutab seal koos ristiemaga mägimatkamist, kui satub ootamatult kokku tuttavaga koolipäevilt. Shorecliff oli juba kooliajal kummaline tüüp, kes väga klassivendadega ei seltsinud, ent kelle kummalisusele on ka raske õiget nime anda. Creep. (Autor kirjeldab Shorecliffi olemust lk-del 60-62; hästi kirjutab millestki, mis on nii ebamäärane.) Koolis kuulus Shorecliff veidrasse koolivälisesse organisatsiooni Greenwood Folk. Organisatsioonist oli vähe teada, ent see meenutas veidi skaudiorganisatsiooni, millega oli ühendatud metsakultus ja paganlikku müstitsismi. Oma koolist õnnestus tal sinna värvata ainult üks tüüp - paar aastat noorem veidrik Nelson, kelle iseloomulikuks firmamärgiks oli röga kuuldav ülestõmbamine ("Nelson gurgle"). Nüüd kohtub peategelane rohelistes vormides Greenwoodi "paharettidega" mäeveerul, lisaks Shorecliffile on tosin teismelist poissi, üks vanem mees (ametikoha järgi Võlur) ja Nelson, kellele mägimatkamine näib füüsiliselt üle jõu käivat. Nelson tuleb hilja õhtul koolivennast peategelase juurde ja räägib, et tunneb hirmu - tema nõrk etteaste mägironimises tekitanud hierarhia kõrgematel positsioonidel olevates juhtides rahulolematust. Peategelane ei võta seda hirmu tõsiselt, aga loeb paari päeva pärast lehtedest, et Nelson olla mägedes teadmata kadunuks jäänud. Greenwood Folks ei paistnud kadumise pärast eriti muret tundvat... Konservatiivne lugu, mis ei raba jalust, ent tähtsam ongi see, kuidas miski on kirja pandud ja milline õhustik on loodud.