Kirikutegelaste jutt läheb pühakute peale ja tekib vaidlus kas ühes nüüdseks surnud daamis, endiste vangide hooldekodude asutajas, oli pühaklikke jooni või mitte. Lahkunud daami lähemalt tundnud pastor jutustab seepeale teistele loo, kui daam asutas oma hooldekodu tema kodukülla. Teiste ex-vangide - mühaklike, robustsete, primitiivsete jorsside - seas oli üks mees, kes teistest eristus nii oma mõistuse aga, eriti teistmoodi oleku pärast. Pärast mõningaid vestlusi selle mehega hakkab pastor teda kui mitte just kartma, siis vältima igatahes. Mehe kummalist olemust on märganud ka hooldekodu asutaja ja ta võtab oma pühaks kohuseks mees teda vaevavast koormast vabastada, olgu see siis endiste kuritegude patukoorem, või, nagu üha rohkem tundub, seestumine.
Loost õhkub seda tunnet, mis peaks olema õige horrori tunnus - judinaid ja kõhedust. Eriti meeldiv on see, et lahendust lõpuni lahti ei seletatagi, vaid see jäetakse lugeja fantaasia hooleks, mis aga nagu teada on kõvasti õudsem, kui see kui kirjanik kõik puust ja punaseks ette teeb.
Olemata tuntud kui eriline horrori fänn, annan sellele meisterlikule loole tubli "nelja". See "neli" on selline õige tüsedapoolne, peaaegu "viis". Hea lugu, väga hea.