Lugu liigitub ulme intelligentseimasse alamžanri - õuduskirjandusse - ja on toodud lugejani ühe mehe meenutusena lapsepõlves juhtunud episoodist, ulatudes ometigi kaasaega välja. Tookord oli ta koos vanematega (kes olid inglased) olnud puhkusereisil Porugali rannikul. Seal nägid nad ühte ilmselgelt inglastest vanapaari, kes olid kohapeale välja rännanud. Sobitati tutvust ja vanapaar kutsus nad enda juurde külla. Elasid nad vanas kreeka stiilis häärberis, mille umbrohtu ja puudesse kasvanud võimsas aias oli mitmesuguseid antiikstiilis skulptuure jms, mis andis sellele eksootilise ja salapärase ilme. Tolles poisikese jaoks peaaegu metsiku džunglina tunduvas aias satub peategelane kokku ühe teise poisikesega, kes on enesekindel, aga kellega näib olevat midagi väga valesti. Ta on kuidagi liiga väike oma oletatava vanuse kohta. See teine poiss on inglane, aga kes täpselt, jääb teadmata, sest vanapaaril lapsi ei olnud. Samuti näis küsimus laste kohta neis tekiatvat erilist ebamugavust. Mitmete vihjete kaudu hakkab lugeja aimama, et süütuna tundunud vanainimestel on mingi sünge saladus. Nii sünge, et peategelase vanemad lahkuvad ebaviisakalt kiirustades rahvuskaaslaste toreda villa terrassil toimunud õhtusöögilt. Vinge, vinge lugu.
Jutt on kergesti kättesaadav ka Eesti lugejale, sest see on ilmunud ajakirja "Dark Horizons" 51. numbris, siis veel Oliveri jutukogus "Masques of Satan" ja antoloogias "Mammoth Book of Best New Horror, vol 19". Näib üsna võimatu, et on ulmehuvilisi, kel pole vähemalt ühte ülalnimetatud väljaannetest.